:format(webp)/nginx/o/2017/11/26/7349741t1h94ed.jpg)
Paberisse ja kilesse pakitud raske kandam käes, astus Tartu Peetri koguduse õpetaja Ants Tooming parklast rahvusarhiivi peahoonesse, mida tuntakse Noora nime all. Teda ootasid asjatundjad, et vastu võtta käsitsi kirjutatud kaks unikaalset, kuid hävimise eelses seisundis köidet. Need on Peetri kirikus säilitatud 19. sajandi lõpust pärit personaalraamatud.
«Personaalraamatutes on talletatud perekondade kaupa 19. sajandi lõpul Tartus elanud ja Peetri kogudusega seotud isikute andmed,» selgitas õpetaja Tooming. «Köited on saanud pärast sõda väga suuri niiskuskahjustusi ja neis peituvaid andmeid ei ole veel digitaalselt kopeeritud. Kogudus on otsinud raha nende köidete restaureerimiseks, aga tulemusteta.»
Kerge kopituse lõhn
Paberisse ja kilesse mähitud paki avasid rahvusarhiivi Tartu säilitusosakonna konserveerimisvaldkonna juht Jaan Lehtaru ja kogumisosakonna arhivaar Lea Teedema. Nende ümber levis kerge kopituse lõhn. Nähtavale tuli ühest servast õige kõvasti kahjustatud lehekülgi.
«Korralikult hallitanud,» ütles Lehtaru pärast pilgu pealeviskamist. «Meie silmad on näinud kõike. Midagi väga üllatavat siin ei ole, aga seisukord on tõsine ja nõuab professionaalset sekkumist. Kõigepealt me testime, kas on tegu elusa või surnud hallitusega, ja siis tegutseme edasi.»
Kui selgub, et hallitus elab, on see inimeste kohta kirja pandud andmete säilitamise nimel vaja kõigepealt tappa, alles siis saab konserveerija hakata tegutsema. «Sügavkülma lähevad köited ilmselt nii ehk naa, sest nägime, et siin võib olla ka putukate elu sees,» lisas Lehtaru.
Kuidas said personaalraamatud nii hukka minna? Tooming selgitas, et kirikut kasutas omal ajal sõjavägi. Vene sõjaväelased rüüstasid ka kirikuraamatud. Osa neist jäi torni, kuhu niiskus tilkus ilmselt mitukümmend aastat peale. «Kümmekond aastat tagasi need avastati sealt,» ütles õpetaja Tooming.
Restaureerijad tegutsevad
Köite- ja pabermaterjalide, aga samuti kipsi ja looduskivi restaureerimise ettevõte Mandragora püüdis päästa, mis päästa annab, ja kuivatas kõige hullemas olukorras lehed, et kahjustused ei areneks.
Novembril algul toimus Eesti rahvusarhiivi ja Eesti evangeelse luterliku kiriku koostöökonverents. «Seal tulid Peetri koguduse raamatud taas jutuks ja arhiivi huvi raamatute vastu oli suur,» märkis õpetaja Ants Tooming. «Nüüd otsustasime need üle anda rahvusarhiivile, kus on raamatutes talletatud informatsiooni kõige paremal viisil võimalik kättesaadavaks teha ja rahvuslikku mälu säilitada.»
Millal võiks neid kaht personaalraamatut näha restaureerituna? «Järgmisel aastal,» ütles Jaan Lehtaru. «Tark ei torma.»
/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)