Vahur Kalmre: valedes vaetud uus linnavõim

Vahur Kalmre

FOTO: Ove Maidla

Ilmselt pole reformierakondlasest Tartu linnapea Urmas Kruuse pidanud varem nii palju valetama kui viimase nädala jooksul. Ta on valejuttu ajanud avalikkusele, ajakirjandusele, võimupartneritele, küllap ka teistele kohalikele poliitikutele, erakonnakaaslastele ja iseendale.


Oma endistele võimukaaslastele Keskerakonnast ja Rahvaliidust on Kruuse rääkinud koalitsiooni edasisest arengust, ise samal ajal opositsioonis oleva Isamaa ja Res Publica Liiduga (IRL) võimuläbirääkimisi pidades. Lõuna ajal on Kruusel vana võimuliiduga veel kõik asjad enam-vähem korras, hilisõhtul aga öeldakse leping juba telefoni teel üles.

Avalikkusele lubab Kruuse anda kiirelt kirjalikku informatsiooni, aga ei tule seda kiiresti, ja kui lõpuks tuleb, pole linnapea lausetel erilist infot sees. Parim, mida linnapea suudab öelda: ta tahab «väita seda, et alati on spekulatsioone...». Kui linnapea tunnistab, et on spekulatsioone, siis edaspidi näib see tähendavat: nii kohe-kohe lähebki.

Miks linnapea ja võimupartei kohalik juht niimoodi vassib? Mis sunnib teda andma oma kolleegidele ja avalikkusele pehmelt öeldes vastukäivaid signaale? Mis sunnib Urmas Kruuset helistama oma võimupartnerile lausa öö hakul, et talle une pealt teada anda: meie vahel on nüüd kõik läbi... Kas võimuvahetus peabki nii piinlik välja nägema?

Tartu linnapea ei armasta otsestele küsimustele kuigi otseselt vastata. Mitte ainult nüüd, võimukriisi ajal, vaid ka varem. Kui tahad saada linna asjade kohta selget vastust, tuleb seda küsida abilinnapeadelt – selle tarkuse on Tartu ajakirjanikud ammu selgeks saanud. Nüüd aga seda kasutada ei saa. Võimukriis on otseselt linnapea rida ning õigupoolest pole Tartu linnavalitsusse enam abilinnapäid jäänudki. Kruusel tuleb ise hakkama saada.

Aga äkki ei ole teistmoodi võimalikki poliitikat teha? Ühe ukse vahelt rääkides peab alati teist ust kannaga poikvel hoidma, et kõik uksed korraga pärani või lauskinni poleks.

Sellises tõmbetuules on aga äkki ehk pisut paratamatu, kui ühte suunda läheb teele ühtmoodi, teise teistmoodi jutt. Neid eraldi kuuldes võibki jääda mulje, et mõlemad on justkui õiged, kokku pannes aga hakkab vale eriti teravalt kõrva.

Tartu linnapea on nüüd just sellisesse tõmbetuulde kinni jäänud ning tulevik näitab, kui palju tema usaldus linnarahva silmis sellega kannatada saab. Vassib poliitik üks kord, vassib ka teine kord.

Nüüd aga käivad juba uued võimuliidu läbirääkimised Reformierakonna ja IRLi vahel. Delegatsioonid – kõik koos ning juhid Kruuse ja Peeter Laurson veel eraldi omavahel – panevad kokku kava, mis hakkab lähiaegadel mõjutama linlaste elu.

Veel rohkem kui varem peaks see poliitika olema avalik. Piltlikult öeldes peaksid Kruuse ja Laurson tulema iga päeva lõpul raeplatsile linnarahva (loe: ajakirjanike) ette ning rääkima, mille üle päeva jooksul vaieldi, milles kokkuleppele jõuti, milles (veel) mitte.

Väga mage, kui Tartu linnarahva elu mõjutav dokument pannakse paika sama saladuslikult, nagu pandi kokku valitsuskoalitsiooni leping pärast parlamendivalimisi. Tolle sisust anti rahvale teada alles siis, kui kõik oli juba otsustatud.

Tartu ei tohiks küll sellist suurt poliitikat järele ahvida, isegi kui Tartus on samad erakonnad võimu allkirjastamas. Tartus võiks igal linlasel olla võimalus ja õigus linnapeal tänaval varrukast kinni võtta ja küsida või ettepanek teha. Selleks aga peaks võim oma plaanidest ja tegudest palju julgemalt ja ausamalt rääkima.

Linnapea Kruuse käitumine viimasel nädalal aga näitab, justkui kardaks see mees tartlasi. Kas mitte sellepärast need mitmed valedki?
 

Tagasi üles