«Tunnen end Eestis nüüd oma inimesena,» lausus Eesti kodanikuks saanud folkansambli Svjata Vatra solist Ruslan Trochynskyi. Temale ja veel 11 inimesele andis Lõuna prefekt Vallo Koppel reede õhtupoolikul Tartu raekojas korraldatud pidulikul koosviibimisel üle Eesti kodanikutunnistused.
Kodakondsuse saanud Svjata Vatra solist musitseeris Eesti auks
25. november 2017, 11:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kokku on tänavu taotlenud Eesti kodakondsust 628 inimest. Lõviosa taotlustega on tegelenud Põhja prefektuur, mis on ka Tallinna rahvastiku kooslust arvestades ilmne. Lõuna prefektuuri valitsemisalas avaldas tänavu soovi kodakondseks saada 50 inimest, kellest 27 inimest elab Tartumaal. Kokku otsustas riik anda kodanikustaatuse 14 inimesele.
Prefekt Vallo Koppel märkis oma kõnes, et Eesti riik pole veel kuigi vana ja saab alles 100-aastaseks. Selle riigi kodanikuks olemine toob kindlasti rõõmu, aga ka vastutust, leidis ta. «Soovin, et te võtaksite meie sini-must-valge trikoloori ka päriselt oma südamesse.»
Tartu linnapea Urmas Klaas avaldas samuti mõtteid rahvuslipu teemal. Tema sõnul lipu alla koondumine annab jõudu ja tekitab erilise sideme riigi ja inimese vahele. «Eesti riik kaitseb oma kodanikke ja hoolib neist,» lubas Klaas.
Seejärel andis prefekt kodakondsustunnistused üle nii Vene nimedega inimestele kui ka mõnele idamaist päritolu vastsetele riigialamatele. Teiste seas ukrainlasest viljandlasele Ruslan Trochynskyile. «See ei ole pelgalt formaalsus,» leidis muusik kodanikuks saamisest kõneldes ja kinnitas, et oskab oma staatust hinnata. «Ka Ukraina sõbrad on minu pärast uhked,» lausus ta.
Oma 2004. aasta 18. oktoobril Eestisse saabumist meenutas ta, et tal oli käes tromboon, südames armastus ja avatud meel selle riigi suhtes. Oma tulevase abikaasa Terjega tutvus pool aastat varem, 14. veebruaril, ning kinnitas, et teadis algusest peale, et Terjest saab tema tulevane. «Eestlased võtsid mind kohe soojalt vastu.»
Endisel kodumaal käib Trochynskyi korra-kaks aastas. Donetskis isa vaatamas ja Odessa lähedal puhkamas. Elust Ukrainas rääkis ta, et see on raske ja et väga paljud kaasmaalased on riigist lahkunud.
Pärast seda, kui Ursel Oja ja Elleri muusikakooli õpilased esinesid oma lauludega, võttis Trochynskyi kotist välja oma trombooni, mängis ühe pala ja pärast seda laulis koos tütrega. Eesti auks, rõhutas ta.