Verepilastuslikust armastusest romaani kirjutanud autor pälvis Betti Alveri debüüdipreemia

Madli Lippur (33) luges Tartu kirjandusmaja saalis katkendi oma romaanist «June / Julien», mille eest ta pälvis žürii otsusel Betti Alveri tänavuse debüüdipreemia. Foto: Sille Annuk

Betti Alveri debüüdipreemia 2000 eurot pälvis Madli Lippur romaaniga, milles on kokku pandud armastus kirjades ja verepilastus. Vahetult pärast preemia kättesaamist täna õhtul Tartu kirjandusmajas andis autor intervjuu.

Vahur Afanasjev näitas saali täitnud kirjandushuvilistele preemia saanud Madli Lippuri romaani. Tagaplaanil Eesti kirjanike liidu Tartu osakonna esimees Berk Vaher. Foto: Sille Annuk

Vahur Afanasjev rääkis žürii esindajana, et teie romaani «June l Julien» lugeja peas tekib ületamatu kuristik, millesse lihtsalt peab sisse kukkuma, sest kokku on pandud siiras armastus kirjades ja verepilastus; see on õrn õhulise tunnetusega, aga ka räme raamat. Mida arvate sellisest arvamusest?

Kuidas kellelegi tundub. Kuristikku kukkumine oli küll ilusti ja õigesti öeldud.

Kuidas tekkis idee kirjutada nii intrigeeriva sisuga romaan? Mis andis teile impulsi?

Kui ma olin kümne- või üheteistaastane, lugesin noorteajakirja Põhjanael, kus ilmusid ka murekirjad ja vastused neile. Mäletan tunnet, mis tekkis ühest kirjast, mille kirjutajaks oli umbes 16-aastane noormees. Tal olid tekkinud keelatud tunded umbes 14-aastase poolõe vastu. Poisi kasuisa sattus neile peale ja asi lõppes väga halvasti. Mäletan, et mulle tundus see palju traagilisem armastuslugu kui näiteks «Romeo ja Julia».

Mida on arvanud teie romaani kohta lähedased?

Isa on alustanud lugemist, aga ei ole kuigi kaugele jõudnud, talle ei tundu see vist põnev, tal läheb aega. Ema ei ole veel lugenud, võib-olla kunagi loeb. Nad lihtsalt ei ole väga suured lugejad. Üks mu vendadest ütleme et tunnustas mind, õele vist ka meeldis. Rohkem vastukaja on tulnud kaugemalt kui pereringist.

 

Kuidas on teie teos vastu võetud kirjanduskriitikas?

Paar kuud peale ilmumist oli Eesti Ekspressis minu meelest adekvaatne arvustus, kirjutaja oli kõigest õigesti aru saanud. Kaupo Meiel on minu kohta väga hästi öelnud märtsi Loomingus 2016. aasta proosaülevaates. Olen käinud vahest internetis isiklikke blogisid salaja hiilimas ja leidnud sealtki häid arvamusi.

 

Kui kaua võttis romaani kirjutamine aega?

Kolm aastat. Keskmine nendest oli settimise aasta, kus ma sellega üldse ei tegelenud. Suurema osa tekstist kirjutasin esimese üheksa kuuga, aga elu hakkas vahele segama ja ma jätsin asja soiku. Ega ma mõelnudki, et sellest saab päris raamat, et ma selle üldse avaldan. Võtsin seda alguses kui sahtliprojekti.

Kuidas suhtute luuletamisse?

Olen rohkesti luuletusi kirjutanud, aga ma pole neid avaldanud. Nii et proosale eelnes palju sahtlisse kirjutatud luulet, romaan ei tulnud järsku ja tühja koha pealt, enne seda oli juba harjumus kirjutada ja sõnu seada.

Mida teete peale kirjanduslike sahtliprojektide?

Ma olen palju tegelenud amatöörfotograafiaga. Ütlen nii seepärast, et mulle ei ole selle eest otseselt kunagi eriti makstud. Teen rohkem endale.

Vahur Afanasjev rääkis, et žürii pani tähele paljude debüüdi teinud autorite puhul toimetajate suurt panust. Mida arvate oma romaani toimetamisest kirjastuses?

See võib küll tunduda uhkeldamisena, aga minu toimetaja (Helle Raidla kirjastuses Tänapäev – RH lisandus) minu keelt vist üldse ei puutunud, ta oli sellega rahul. Ta toimetas natukene sisulisi asju: mul oli probleeme kronoloogiaga, näiteks mis aastal kui vana keegi on. Romaani tegevus toimub päris pika aja jooksul. Mu toimetaja oli justkui mulle loodud.

Mis on teil praegu käsil sellist, mis võib järgmisena lugejate ette jõuda?

Eks ma ürita ikka raamatut kirjutada, aga on nii, et ma tahaksin seda kuni viimase hetkeni hoida saladuses ja jätta endale võimalus, et ma tõmbun tagasi ega avalda seda. Nii oli ka ilmunud romaaniga: ma hoidsin seda saladuses, ainult paarile inimesele rääkisin, et ma midagi kirjutan. Ma arvan, et see mõjus hästi. Saladuseloor kaitseb.

Debüüdipreemia tänavused nominendid olid Oliver Berg romaaniga «Venna arm», Berit Kaschan luulekoguga «Ma naeran magades», Madli Lippur romaaniga «June / Julien», Siim Sinamäe luulekoguga «2000 & 1 G-d» ja Kaido Tiigisoon romaaniga «Kus pingviinid ei laula». Heliseadme juures on ansambli Põhja Konn CD «Põhja Konn». Foto: Sille Annuk