Täna 30 aastat tagasi kirjutasid Tartu toonased tähtsad mehed alla Anne sauna vastuvõtuaktile. Esimesed saunalised pääsesid sinna pea kaks nädalat hiljem. «Täna kell 11 avatakse Anne saun. Tartu viies saun, esimene sõjajärgne,» kirjutas ajaleht Edasi 1987. aasta 4. detsembril.
Sellest ajast on omajagu vett merre voolanud, aga Anne sauna suured kerised särtsuvad neljapäevast pühapäevani nüüdki. Nädalavahetustel higistab koos teiste meestega seal üldsauna laval ka näitleja Hannes Kaljujärv. «Ega muud võimalust ju ole,» ütles ta.
Suur saunasõber Hannes Kaljujärv on käinud Tartu kõigis endistes linnasaunades ehk Pargi, Tiigi, Emajõe ja Jõe saunas. Ainult Pika tänava saun jäi tal oma ajal proovimata.
«Kõige parem oli Tartu linnasaunade juures see, et igal nädalapäeval oli mõni saun lahti, alati oli võimalus sauna minna,» meenutas Hannes Kaljujärv. «Kõige parem leil oli vast Jõe saunas, seal oli puuküttega keris.»
Linnasauna puuküttega keris on nüüd vaid mälestus nagu ka rohked Tartu linnasaunad. Näiteks 1939. aastal oli neid lausa üksteist, märkis Anne Sauna OÜ juht Vambola Niit. Toona said tartlased vihelda ja end pesta Herne, Auriku, Meltsiveski, Emajõe, Pargi, Liiva, Tiigi, Jõe ja Jakobi tänava saunas ning Pikal tänaval asunud kahes saunas.
«Ega saun tol ajal odav olnud,» märkis Vambola Niit, kes on Tartu saunade ajalugu enda tarbeks talletanud. «Üldsauna pilet maksis siis 50 senti, sulase päevapalk oli üks kroon,» rääkis ta. Teise klassi sauna pileti sai 30–35 sendiga, aga tunnisauna pilet maksis seevastu kroon ja 30 senti. Nii et tunnisauna sulane oma päevapalga eest ei saanudki.
1980. aastate alguses, kui Vambola Niit töötas ülikoolilinna saunadega tegelenud kohalikus teenindus- ja tootmisvalitsuses, said tartlased käia Pika tänava, Jõe, Pargi, Tiigi ja Emajõe saunas. «Ega siis menusauna olnud, inimesed käisid kodule kõige lähemal saunas,» rääkis Vambola Niit. «Nõukogude ajal kiideti väga Emajõe ja Pika tänava sauna. Emajõe saunas oli peauksest paremas tiivas kaks 24-kohalist väikest sauna, mida kutsuti majaomaniku saunadeks. Neid väga kiideti, sinna ostsid seltskonnad pileteid. Pika tänava saun oli küll üsnagi primitiivne, aga inimestele see meeldis, seal käidi palju.»
Emajõe sauna hoovipoolses madalas tiivas oli ka korralik suur bassein, mida kasutati agaralt. Basseinihoone vastas asub tänini vihakuur. «Vihakuurid olid nõukogude ajal kõigil saunadel,» sõnas Vambola Niit. «Tol ajal kulus Tartu saunades tohutult palju vihtasid! 1988. aastal müüdi Anne saunas ligi 80 000 vihta. Nüüd käib meil aastas keskmiselt 40 000 saunalist, kes ostavad 5000–6000 vihta.»
1980. aastatel maksis saunapilet 10 kopikat, hiljem läks hind 20 kopika peale. «Saunad olid tol ajal klassidesse jagatud. Mida kõrgem klass, seda kallim pilet,» selgitas Vambola Niit. «Paremas saunas pidi olema mugavam – näiteks pink pidi parem olema, mitte ainult laud tagumiku all.»
Kõrgeimas klassis oli 1980. aastate lõpus vaid Anne saun. Selle avamispäeval, 4. detsembril 1987 kirjutas ajaleht Edasi, et tavaline saunapilet maksab 60, õpilastele 30 ja koolieelikutele 20 kopikat. Edasi maksis tol ajal 3 kopikat.
Kõigis saunades olid väiksed puhvetid, kust sai soetada limonaadi, õlut ja saunatarbeid. Žiguli õlu maksis 33 kopikat: sisu 21 ja pudel 12 kopikat. Nooremale lugejale selgituseks: toona võis janune joogikraami osta nii kohapeal kulistamiseks kui ka kaasa. Kohapeal tarbimiseks ostetud kraami puhul tuli maksta vaid sisu eest, tühi pudel viidi müüjale tagasi. Pudeliga samas hinnas oli toona odavam leivapäts, parem leib maksis 16 kopikat.
Õlu kadus saunapuhvetitest 1980. aastate keskel, kui Nõukogude Liidu juhiks saanud Mihhail Gorbatšov hakkas igal rindel viinakuradiga heitlema. Õlut ei müüda Anne saunas ka nüüd. «Linnasaun on avalik koht,» selgitas Vambola Niit. «Inimesed on erinevad, kõigile ei meeldi, kui keegi siin õlut joob. Ükskord üks väikse pojaga tulnud isa pahandas sellepärast kõvasti.»
Hannes Kaljujärv sellest end häirida ei lase. «Ega õlu joomata jää,» ütles ta muretult. «Kõige tähtsam on ikka saun ise ja seal käiv seltskond. Anne sauna seltskonnad on omamoodi klubid, seal on reedesed ja laupäevased mehed.»
Kuid kuidas ikka juhtus nii, et saunast lugupidavatele tartlastele on jäänud vaid üks linnasaun? «Kuidagi läks nii, et uue riigikorra ajal kaotasid linnasaunad oma tähtsuse, neid ei olnud enam vaja,» vastas Vambola Niit.
Oma panuse linnasaunade kadumisse andsid kindlasti kõigi mugavustega korterid, mida Tartusse 1980. aastatel üha juurde tuli. Oma korrektiivid tegi ka aeg. Näiteks krohvitud puumajas asunud Pika tänava saun lõpetas töö 1980. aastate alguses. «Kui 1984. aastal hakati Anne sauna projekteerima, siis Pika tänava saun enam ei töötanud,» meenutas Vambola Niit.
Emajõe saun läks 1980. aastate keskel aga kapitaalremonti ning eelmine riigikord lõppes enne, kui see töö tehtud sai. Eesti Vabariigi ajal hakati õigusvastaselt võõrandatud vara omanikele tagasi andma ning tagastati ka näiteks Emajõe, Pargi ja Tiigi saun. «Pargi saun lõpetas töö juba 1991. aastal,» märkis Vambola Niit. «Ega teistel ka siis enam pikka pidu olnud, sauna äramajandamine pole lihtne ülesanne.»
Anne saun kuulub Tartu linnale ning tartlaste ühise rahakoti abil on see viimastel aastatel kenasti korda tehtud. «Meie peame linna üleval ja linn pidagu sauna üleval,» võttis Hannes Kaljujärv jutu kokku. «Spaa on spaa ja saun on saun. Linnas peab ikka oma saun olema.»
Pisut üle paarikümne aasta tagasi tehtud fotodel paistab Emajõe saun trööstitu mahajäetud hoonena. Suured ruumid on tühjad, katuses haigutavad augud. «Ise ka ei mäleta enam, et siin kõik nii nukker oli,» märkis ettevõtja Kadri Kullman, kes selles hoones nüüd büroohotelli peab.
Emajõe saunahoones valmis ettevõtetele ligi 2000 ruutmeetrit rendipinda pakkuv büroohotell 1997. aastal. Praegu töötavad selles majas näiteks lastehoid, savikoda, loomakliinik, mööbli restaureerimise töökoda, mitu massaaži- ja ilusalongi, optikaäri ning mitme suure firma kontorid.
Laupäeval kell 10 avavad endises Emajõe saunas tegutsevad mitmed firmad linnarahvale oma uksed. Vanas katlamajas tegutsev AV Ilustuudio ootab huvilisi taaskasutusmaterjalide õpitubadesse, meeste üldsauna ühes osas töötavas restaureerimisfirmas Puukoi Wärkstuba saavad lapsed valmistada puust mänguloomi. «Emad-isad võivad oma tooli ja riide kaasa võtta, õpetan neile tooli katteriide vahetamist,» soovitas
Puukoi Wärkstoa perenaine Katrin Tilk.
Kell 10–12 saab teha ringkäigu Janne Orro loomakliinikus, mis asub hoovis, endises basseinihoones. Kell 12 peab loomaarst Janne Orro samas loengu koerte ja kasside esmaabist. Et kohtade arv on piiratud, palutakse huvilistel end telefonil 740 0941 kirja panna.
