Meeleavaldus, mis võinuks uppuda verre

Laiali saadetud maanõukogu toetuseks kogunes Tartu raeplatsile muljetavaldav rahvahulk.

FOTO: Rahvusarhiivi filmiarhiiv

Saja aasta tagune november võis ilma poolest olla sama kõle nagu november meie laius­kraadidel ikka, kuid toona maad võtnud meeleolud olid vastupidi hingedekuu ilmale vägagi tulised. Revolutsiooniliste sündmuste tallermaal oli oma roll täita ka Tartus paiknenud rahvusväeosal, Eesti jalaväe tagavarapataljonil.

1917. aasta 1. juulil oli Toompea lossis alustanud tegevust Eesti Maanõukogu. Ajaloolane Ago Pajur rääkis, et maanõukogu haaras kohe härjal sarvist, kui võttis vastu valimis- ja maksuseadused ning hakkas tegema ettevalmistusi koolivõrgu ja tervishoiuasutuste võrgustiku kujundamiseks. Siiski oli Venemaa ajutise valitsuse määruse põhjal asutatud maanõukogu mõeldud kohalike probleemide lahendamiseks, tähtsad seadused tulid endiselt Peterburist.

Ent novembris otsustas maanõukogu Venemaast sisuliselt lahku lüüa. Nimelt sedastati 15. novembri koosolekul, et ainuotsustusõigus Eesti maa ja rahva tuleviku üle kuulub edaspidi kokku kutsutavale Eesti Asutavale Kogule; kuni asutav kogu pole tegevust alustanud, kuulub kogu kõrgem võim Eestis ainuüksi maanõukogule.

Enamlastele maanõukogu isetegevus mõistagi ei meeldinud ning juba 12. novembril olid nad otsustanud, et selle tegevus tuleb lõpetada. Maanõukogu teatas aga 15. novembri koosolekul, et kuna enamlaste täidesaatvat komiteed ei ole Eesti rahvas oma kõrgemaks võimuorganiks tunnistanud, ei peeta vajalikuks reageerida nende ettekirjutustele.

Maanõukogu tegevus siiski peatus. Nimelt ilmus 15. novembri koosoleku ajal Toompeale enamlaste kokkukutsutud mitmetuhandepealine inimhulk, kes nõudis maanõukogu laialiminekut. Kuigi varem oli nõukogu otsustanud, et uuesti kogunetakse juba järgmisel päeval ehk 16. novembril, siis see koosolek jäigi ära.

Vastuolud lätlastega

Kõnealused sündmused leidsid aset Tallinnas, järgmistel päevadel kandus sündmuste tulipunkt aga Tartusse. Ago Pajuri sõnul oli selle taga ühelt poolt asjaolu, et Tartus oli rahvuslik meelsus suurem kui mujal, kuid teisalt olnuks Tallinnas raske midagi ette võtta, sest seal paiknes suur Vene garnison, mis toetas selgelt enamlasi.

Pinged lõi veelgi enam lõkkele suvel Tartusse toodud Läti küttide tagavarapolk, mis oli selgelt enamlusmeelne. 18. novembril otsustasid enamlased sulgeda Postimehe ning selleks saadeti toimetusse just lätlased.

«Kui Läti soldatid tulid Eesti ajalehe toimetusse, panid trükimasinad seisma, korjasid trükitud ajalehed ära, võtsid toimetuse ja talituse liikmed ja mõned trükitöölised vangi, siis seda käsitleti kui kuulmata sündmatut tegu: lätlased sekkuvad Eesti asjadesse!» rääkis Pajur.

Nii tõusiski Tartus paiknenud Eesti jalaväe tagavarapataljon omal algatusel relvile ja tuli kesklinna pritsimaja juurde, kus enamlased koos istusid. Nõuti vangistatute viivitamata vabastamist. Enamlased relvastatud kokkupõrkele minna ei söandanud, arreteeritud vabastatigi ning Postimees sai 20. novembril uuesti ilmuda.

Päev varem oli kommertskooli ruumides peetud aga rahvakoosolek, mille peaesineja oli Jaan Tõnisson. Kõneldi maanõukogu istungist ja rahvuslikust enesemääramisest ning rahvuslike tunnete laineharjal otsustati 21. novembril korraldada suur meeleavaldus maanõukogu otsuste toetuseks.

Meeleavalduse keskpunkt oli Raekoja platsil. Meeleavaldajate põhilise massi moodustas tagavarapataljon, mille mitu tuhat soldatit marssisid kohale Raatuse tänava lõpus asunud kasarmutest.

Mõned sõdurid olevat arutanud, et peaks soomusauto luugist granaadi sisse viskama, aga õnneks seda ei juhtunud.

Kivisilla juures läks asi aga teravaks, sest enamlaste käsul oli sinna paigutatud relvastatud Läti küttide ahelik. «Ilmselt oli eesti soldatite mass siiski nii suur, et lätlased pidasid targemaks kõrvale tõmbuda ja eestlased läbi lasta,» rääkis Pajur.

Lisaks tagavarapataljonile olid kohal ka Tartu eesti seltsid, samuti tudengid, gümnasistid, kooliõpilased ja omajagu tavalist linnarahvast. Lehvisid rahvuslikud ja seltside lipud, aga ilmselt võis näha ka punalippe, sest oli revolutsiooniaeg ja punast lehvitati üsna rohkesti kõikidel suurtel üritustel.

Kuna Jaan Tõnisson oli hommikul arreteeritud, luges maanõukogu otsused ette tagavarapataljoni ülem polkovnik Jaak Rosenbaum. Rahvast tervitasid ka linnapea Jaan Kriisa, Tartu maakonnavalitsuse esimees Johan Jans ning üliõpilaskonna esindaja.

Vaikivad püssid

Raekoja kohale heisati sinimustvalge lipp ning lõpetuseks lauldi «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm». Seejärel suundus tagavarapataljon Vanemuise teatri ette, kus tervituskõne pidas teatri direktor Ants Simm. Sellega oli meelavaldus lõppenud, pataljon siirdus tagasi kasarmusse ning linnarahvas oma kodudesse.

Meeleavaldus kulges üllatavalt rahumeelselt. Tõsi, raeplatsil toimus veel üks provokatsioon, kui enamlaste korraldusel sõitis rahva sekka soomusauto. Loodeti, et see hirmutab inimesed laiali, kuid seda ei juhtunud. Samas ei avanud enamlased meeleavaldajate pihta ka tuld.

«Õnneks suutsid ka eesti sõdurid rahumeelseks jääda, ehkki mälestusest olen lugenud, et mõned sõdurid olevat arutanud, et peaks soomusauto luugist granaadi sisse viskama. See jäi õnneks tegemata,» rääkis Pajur.

Ta lisas, et ilmselt ei julgenud enamlased asja vägivaldseks ajada eestlaste suurt hulka arvestades, sest vaevalt oleks keegi osanud ennustada, mis oleks juhtunud, kui seal oleks tõesti tuld antud. Võimalik, et kogu raeplats oleks verre uppunud.

Ainult Tartus

Enamlaste reaktsioon oli siiski kiire tulema. Kohe pärast meeleavaldust arreteeriti 38 tagavarapataljoni ohvitseri eesotsas Rosenbaumiga ning linnas kuulutati välja sõjaseisukord.

Samuti pandi uuesti seisma Postimees ning järgmisel päeval saabus Viktor Kingissepa ja Erast Meistri juhtimisel Tallinnast kohale suurem salk relvastatud punakaartlasi, kes arreteeritud üle kuulas ning Jaan Tõnissoni ja polkovnik Aleksander Tõnissoni Tallinnasse toimetas. Linnatänavatel hakkasid liikuma Läti küttide relvastatud patrullid.

Enamik arreteerituist vabastati siiski paar päeva hiljem, kuid pataljoniülema ja veel paari ohvitseri üle peeti revolutsioonilise tribunali istung. Et sinna oli kogunenud ka suurem hulk tagavarapataljoni eesti soldateid, jahutas see enamlaste kuraasi niivõrd, et vabaks lasti ka need mehed.

Ago Pajur nentis kokkuvõtteks, et 21. novembril Tartus aset leidnud meeleavaldusel oli toonaste revolutsiooniliste sündmuste keerises vägagi märgiline tähendus.

«Mujal Eestis isegi ei üritatud midagi sarnast,» rõhutas Pajur. «Olid küll mõned linnavolikogude või seltside või teiste rahvusväeosade koosolekud, kus võeti vastu resolutsioone, milles mõisteti maanõukogu tegevuse peatamine hukka, aga üldrahvalik meeleavaldus toimus üksnes Tartus.»

Tagasi üles