/nginx/o/2011/01/03/493303t1hc25b.jpg)
Tartu linnaarhitekt Tiit Sild märgib (TPM 03.05) justkui muuseas: «Tartu rahvaarv küll ei kasva, aga ka ei kahane palju.» Nii osutatud kirjatöös kui ka mõni päev varem (TPM 27.04) ajakirjanik Jüri Saare artiklis käib jutt tervest sajandist, järelikult seisab linnaplaneerijate prognoosides linna elanike arv ka saja aasta pärast umbes sajal tuhandel.
Olnuks huvitav teada, kas nii kaugele sihib linnavalitsuse ametnike pilk või on linna arenguplaanide koostamiseks tellitud rahvastiku prognoos saja aasta peale teadusasutuselt. Nii või teisiti, haare väärib tunnustust.
Samas tekib väike kõhklus: kui linnavõimul ei ole kuigi täpselt teada lähima nelja-viie aasta jooksul valmivad hooned, kas siis ei varitse oht, et sajaks aastaks tehtud kavad irduvad tegelikkusest juba kümne aastaga.
Kõhklusteks annab alust linnaarhitekti arvestuste haprus ja väidete heitlikkus. Küllap imestasid Tiit Silla kolleegidki, miks ta võtab elamispinna arvestamisel aluseks riigi keskmised arvud 2000. aasta rahvaloenduse andmete järgi, selle asemel et küsida täpsed arvud Tartu kohta ühest teisest – arvatavasti mitte kuigi kaugel asuvast – linnavalitsuse kabinetist.
Kes teab, ehk saja aasta pärast jagubki igale tartlasele 40-ruutmeetrise põrandapinnaga eluruume, kuid avarates korterites elatakse – kui ikka jätkub pikk rahumeelne elukorraldus – ka teistes linnaosades. Kahjuks pole ühes ega teises kirjatükis kõneks võetud piirkonna paarikümne lähima aasta ehitusmahtu ega prognoositud elanike arvu.
Seepärast on lehelugejal raske arvata, kas vilgas elu hakkab kesklinnas kihama tõepoolest alles saja aasta pärast või näevad sellist olukorda ka praegused keskealised tartlased.
Kõnealusel juhul paistab vastu kummaline pilt: linna ja linna rahvastiku seis järgmisel sajandivahetusel on umbes-täpselt teada, kuid seda, kui kaugele jõutakse näiteks kümne aastaga, ei julge linnajuhid öelda ega kavandada.
Võimalik, et eksin, kuid Tiit Silla leheloost jääb mulje, et ta ei ole linna kõrgkoolide tulevikuplaanidega tutvunud. Teatavasti oleneb neist suuresti linna areng.
Esmalt ütleb linnaarhitekt, et Tartu Ülikooli üliõpilaste arv kahaneb lähiaastatel drastiliselt ning muist õppehooneist muutub ülearuseks, ja edasi arutleb, kas ülikool (aga miks mitte ka teised kõrgkoolid?) ei võiks kutsuda õppureid tasulistele kohtadele teistest riikidest. Ja immigratsioonipoliitikat lõdvendades kutsuda võõramaalasi koguni nii palju, et Emajõe kaldale tuleks ehitada uus koolihoone. Ühest teeservast teise, nagu purjus külamehe hobune.
Kes ütleks, kumb hõllandus on elulähedasem ja võetakse peagi linna kõige tähtsamatesse plaanidesse?
Samal teemal: Jüri Saar, «Tartu linn kavandab Ülejõe pargiala taashoonestust» 27.04; Tiit Sild, «Kus on Tartu potentsiaal?» 03.05.