Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsiooni lepingus on eesmärgiks nimetatud tegusate, loovate ja õnnelike inimeste linn. Üle-euroopalise tähtsusega ülikoolilinn, riigi vaimupealinn ja traditsioonidega ülikoolilinn: nooruselinn, kus loovus ja avatud mõtlemine toetavad arendustegevust, ettevõtlust ja innovatsiooni. Peale selle on nimetatud Tartut Lõuna-Eesti keskuseks ning arengumootoriks. Partnerid on sõnastanud ka, et Tartu on unikaalse kultuuripärandi ja modernse elukeskkonnaga, turvaline, säästvalt arenev ja aktiivset koostööd tegev euroopalik linn, mille juhtimine toetub viiele väärtusele: avatus, innovatiivsus, säästlikkus, sünergia ja hoolivus.
Tartu volikogu nelja opositsioonijõu esindajad analüüsivad, millisena kirjeldab Tartut see lepe ja uue koalitsiooni esimesed sammud neile. Valimisliit Tartu Eest on väikese partnerina koalitsiooni poolel.
Millisena kirjeldab koalitsioonilepe teile Tartu tulevikku?
Palgakoalitsioon
Jaak Nigul (Tartu volikogu liige, IRL)
Reformierakond ja Keskerakond peaksid ideoloogiliselt asuma eril poolustel, kuid sellele vaatamata väidavad nad, et Tartu koalitsioonilepe põhineb muu hulgas ka osaliste maailmavaatelisusel. Kuidas saavad sobituda Reformi liberaalsed väärtused ja Keski pidurdamatu soov teiste loodut oma tippliikmetele ümber jagada? Sobituvad nii, et Aadu Must tõstis linnavalitsuse liikmete palgad enneolematule kõrgusele ja linnavalitsus tagab Mustale kahe aasta pärast pehme maandumise 4000-eurosele kuupalgale, kui viimane riigikokku sisse ei peaks saama. Võrdluseks: umbes 83 000 elanikuga Soome linna Pori volikogu esimehe palk tõsteti tänavu aprillis 500 eurolt 550 eurole. Pori eelarve on 702 miljonit, Tartu oma 160 miljonit.
Linnapea uue palga arvutas Must oma südametunnistuse järgi (Delfi 15.11). Matemaatikas annab nulli korrutis mingi arvuga tulemuseks nulli.
Mõni tähelepanek leppe peatükkide kohta. Ettevõtlus nõretab «innovatiivsusest» ja «innovatsioonist». Koalitsioon näeb linna tulevikku vaid ülikoolidel, spin-off’il, start-up’il ja turismil. Sõna tööstus esineb ühe korra, sõnaühendis tööstuspargid. Linna juhtimine saab olema nii innovatiivne, et «käivitame kohe uutes piirides Tartu üldplaneeringu», «töötame välja visioonidokumendi «Tartu 2050»» ja «korraldame iga-aastaseid visioonikonverentse». 2006. aastal vastu võetud «Tartu 2030» pole küll realiseeritud, kuid linnavalitsus on juba mures, et ametnike tööpõld võib ahtaks jääda. Linnaametnike arvu vähendamist ei lubata.
«Tõhustame linnavolikogu revisjonikomisjoni rolli ja vastutust linna sisekontrollisüsteemi arendamisel.» Väga silmakirjalik – olnud ise neli aastat revisjonikomisjoni liige, saan kinnitada, et sellel puudub võimalus linnavalitsuse tegevust mõjutada isegi siis, kui see on vastuolus volikogu otsusega.
Hariduse, kultuuri, huvitegevuse ja ja spordi peatüki all on lubatud kõigile midagi. Loodetavasti roheliselt mõtlevad linlased mõistavad, et «rajame linnasüdamesse ajakohase, väärika ja innovaatilise keskuse» tähendab Küüni tänava pargi suures osas hoonestusega katmist. Positiivne, et vähemasti lubatakse lasteaedades ja -hoidudes töötasu tõsta. Ent linnavalitsusel on palgatõus käes!
Linna planeerimise teema sisaldab ilusaid lubadusi, mille ehk spin-stardid aitavad kinni maksta. Loodetavasti ei tähenda «igale tartlasele oma puu» sajast tuhandest üle jäävate puude maharaiumist, kui äkki tahab Keskerakond oma valijatele jälle tasuta küttepuid jagada.
Kokku võttes on see ahnete, mugavate, silmakirjalike ja naiivsete isikute kirjutatud koalitsioonilepe. Lubada saab kõike, kui ise maksma ei pea.
Ei saa vaid laita
Jüri-Ott Salm (Tartu volikogu liige, VL Tartu Heaks)
Ehkki koalitsioonileppes toodud väärtused on paljulubavad, näitasid volikogu kaks esimest istungit, et kokkuhoiust, tõhususe ja avatuse väärtustamisest linna valitsemisel ollakse juba suhteliselt kaugel. Volikogule pandi ette valida viis abilinnapead, kellele määrati koos linnapeaga pretsedenditult suured palgatõusud. Opositsiooni esindaja kandidaat volikogu aseesimehe kohale lükati tagasi.
Mõned soovid koalitsioonileppes on ebarealistlikud: Eestil ei ole praegu ressurssi, et samal ajal ehitada neljarealine Tartu-Tallinna maantee ja tagada kiire raudteeühendus Riia ja Tallinnaga.
Üks valusamaid teemasid on aga seotud noorte perede siia jäämise motiveerimisega, kui hoitakse kinni plaanist renoveerida kõik Tartu koolimajad alles 12 aastaga. Koalitsioonilepe ei anna ka suuniseid lasteaia kõrgete kohatasude vähendamiseks või senisel tasemel hoidmiseks, samuti ei kinnita kodulähedaste lasteaiakohtade võimaluse tagamist. Endiselt jääb õhku, kumb on olulisem, kas olemasolevate haridusasutuste olukord või uute vabaaja- ja kultuurikeskuste rajamine. Juhul kui viimaste ehituseks ei leita riigi või teiste kaasrahastajate toetust ja objektid ehitatakse linna rahaga, jäävad kaotajaks õpetajad, lapsed ja lapsevanemad ning noored jätkavad pigem Tartu piiri taha kolimist.
Samuti ei leia me koalitsioonilepingust tahet seista selle eest, et Tartusse jääks tegutsema haridusministeerium. Jääb ka küsimus, kuivõrd aktiivselt kavatsevad linnajuhid seista selle eest, et linna tulubaas (% tulumaksust) taastuks 2008. aasta tasemele.
Siiski ei saa vaid laita. Koalitsioonilepingus otsitakse taas sünergiat ülikoolidega ja selle realiseerumisel oleks suur potentsiaal Tartu elus ja arengus. Plaanitakse panustada lasteaia- ja koolitöötajate palkade tõstmisse, koolitoidu kvaliteedi parandamisse, soovitakse jõuda näiteks lasteaedade investeerimiskava koostamiseni ja muuta eelarve koostamine paremini jälgitavaks. Kavatseme igal juhul lubadustest kinnipidamist hoolikalt jälgida ja nende elluviimises koalitsiooniga koostööd teha.
Vaheperioodi koalitsioon
Jarno Laur (Tartu volikogu SDE fraktsiooni esimees)
Uus koalitsioon on otsustanud võtta rahulikuma vaheperioodi. Igal juhul on kirjapandud lepingust raske tabada fookust, kus toimub pingutus või arenguhüpe. Raske on leida kinnitust ka valimiskampaania käigus antud lubadustele.
Keskerakonna puhul on mõneti mõistetav, et väga ambitsioonikaid plaane nemad leppesse suruda ei saanud. Seetõttu tuleb kindlasti kiita tasuta koolitoidu plaani. Sotsiaaldemokraadid kindlasti toetavad seda.
Keeruline on aga mõista, miks Reformierakond on oma plaanides nii ebaselge. Tekstist võib jääda mulje, et tegu on kõrvalseisjate vaatega ja nendest linna arengus just palju ei sõltugi.
Kuidas mõista leppe punkti, mis räägib oravate ühest peamisest valimislubadusest ehk lasteasutuste ümbruse liikluse turvalisemaks muutmisest? Lepingus on kirjas: «Analüüsime koolide ja lasteaedade ümber olevat liikluskorraldust – ülekäiguradasid, kõnni- ja rattateede olemasolu, valgustust, liiklusmärke, nähtavust ja seda takistavaid objekte. Sellest lähtudes teeme ettepanekuid kooli- ja lasteaialaste tee turvalisemaks ja mugavamaks muutmiseks.»
Kellele neid ettepanekuid tehakse? Reformierakond on linnamajanduse valdkonda juhtinud viimased paarkümmend aastat ja peaks olema analüüsifaasist ammu väljas.
Koalitsioonilepingu sätted ausa linnajuhtimise valdkonnas näevad ette linna sisekontrollisüsteemi ümberkorraldamise.
See ei tohiks piirduda viimase allutamisega linnapeale, vaid peaks nägema ette ülemineku auditikomitee süsteemile, kus sisekontrolli juhtimisel oleks volikogu revisjonikomisjonil selgelt suurem roll.
Kindlasti on vaja meetmeid, et suurendada korruptsiooniteadlikkust ametnike hulgas. Koalitsioonilepingus mainitud lobitöö reeglite kehtestamine tundub variserlik olukorras, kus Reformierakond on näiteks arengu- ja planeerimiskomisjoni mehitanud oma suurimatest kinnisvaraomanikest volinikega.
Ebamäärased lubadused
Indrek Särg (Tartu volikogu EKRE fraktsiooni esimees)
Ma pole kindel, aga mulle tundub: kusagilt kõrgemalt on antud karm käsk, et koalitsioonileping peabki olema segu umbmäärastest avaldustest, kantseliidist ja valimislubaduste ähmastest pudemetest. Lisaks olgu see hästi formaalne ja sisulistes küsimustes ebamäärane, kuna sellega tutvumise vaeva ei hüvita tavainimesele ei sotsiaalhoolekanne ega maksuamet. Pole vaja inimeste elu üleliia kergeks teha, nähku lugedes ikka vaeva ka!
Mõistetav on koalitsiooni püüdlus iga olulisema valdkonna kohta midagigi ütelda, teisalt venitab see teksti välja ja jätab selgete rõhuasetusteta – siin-seal justkui tehakse midagi ja vähehaaval, aga midagi põhjapanevat ei paista. Mõistagi on hulk asjalikke punkte, näiteks laste huviringides osalemise toetus, huvikoolide õpetajate palgatõusu lubadus, koolide ja lasteaedade võrdne kohtlemine olenemata omandivormist ning koolilõuna kinnimaksmine, viimast küll ainult algkoolis.
Suurim linna toetatav objekt tundub olevat ülikooli spordi-, kultuuri- ja konverentsikeskus. Miks aga peaks selle kõrval jätkama «vajalike tegevustega loomaks võimalusi multifunktsionaalse linnahalli ja perekeskuse rajamiseks Raadi linnaossa», ei tea vist koalitsioonileppe autoridki. Jalgpallihuvilisi rõõmustab kindlasti lubadus ehitada ilmastikukindel jalgpalliväljak – pole küll öeldud, kuhu.
Südalinna kultuurikeskusese puhul kasutatakse nii umbmäärast sõnastust, et see võib tähendada mida tahes. Pangem tähele – kõneks pole enam raamatukogu ja kunstisaal, vaid meelelahutustegevused. Juttu pole kultuurikeskusest, vaid lihtsalt keskusest, mis võib tähendada kõike, bensiinijaamast ja R-kioskist järjekordse kaubamajani.
Eksitav on transpordiühenduste peatükk, sest Tallinna-Tartu maantee ja raudteeühendused ei kuulu linna haldusse. Sõnastuse ebamäärasus ning kantseliit võtab mitmelt punktilt hoo ja sisu: «Arendame tihedat koostööd Tartu regiooni ettevõtjate ja organisatsioonidega, et korraldada kaalukamat koostööd väljaspool Eestit», «Muudame Tartu hankekultuuri, et selles hinnataks rohkem kvaliteedi- ja innovatsioonikomponenti». Kas ei tulnuks muuta juba varem?
Ka paraadlikkust võinuks olla vähem. Loeme, et «Tartu on unikaalse kultuuripärandiga ja modernse elukeskkonnaga», aga teame ju, et meil on hulk tänavaid, kus pole asfaltkatet ega tänavavalgustust. Loeme, et Tartu on «atraktiivne ja turvaline reisisiht», aga kesklinnas tapetud näitleja või öösel surnuks külmunud nooruk torkavad hinge.
Kokkuvõttes võib selle lepingu alusel teostada linnavõimu suvalises (ülikooli)linnas, näiteks kasvõi Jelgavas.