/nginx/o/2009/03/31/157036t1hefdd.jpg)
On hämmastav, kui halvasti eestlased kasutavad ära oma linnade looduslikku eripära. Paljuski on see seotud kõikvõimalike regulatsioonide ja piirangutega, mida kehtestatakse eesmärgiga hoida, säilitada ja kaitsta loodusväärtusi. Linlasele tähendab see aga, et kõige suurema potentsiaaliga põnevad paigad linnamaastikul on kasutamata, sinna pole inimesel lihtsalt asja.
Emajõe kallas Tartu kesklinnas on just selline näide: ei ole siin mõnusaid kaldapealseid kohvikuid (peale kahetsusväärse ümbersünni läbi teinud Kaunase restorani), terrasse, ujumiskohti, spordiplatse, mänguväljakuid, paadisadamaid, isegi jäätiseputkat ei leia siit, rääkimata põnevast hoonestusest. On küll kuskil turg ja Sadamateater, aga need jäävad kuidagi nurga taha.
Park on kahtlemata väärtus, aga linna keskel paiknev haljasala võiks olla midagi enamat kui pelgalt muru, puud ja jalutusteed. Linnapark võiks elanikele pakkuda midagi sellist, mille pärast ka mõni teismeline end arvuti tagant välja venitaks.
Pargid linnas on omaette teema, millel siinkohal pikemalt ei peatu, sest üldjoontes olen Tartu linnaarhitektiga nõus, et Tartu kesklinna jõeäärne ala võiks olla hoonestatud. Parkidest Tartus puudust ei ole ja pigem võiks mõned neist aktiivsemalt elama panna selle asemel, et iga hinna eest säilitada rohemassi kvantiteeti.
Põnev proovikivi kõigile
Esimese harjutusena katsetaksin aga palju radikaalsemaid lahendusi, kui Tiit Sild seda teeb: majad terrassidega jõe äärde välja, konsoolid vee kohale, võib-olla koguni üle vee ühendamaks sillana kahte kallast? Ajaloolise kvartalistruktuuri säilitamine on üks võimalustest ja mitte paha, aga kui selline jõuline idee on juba välja paisatud, võiks läbi mängida kõik võimalikud variandid.
Tiit Sild märgib, et hoonestuse tarvis korraldatakse kindlasti arhitektuurivõistlused, kuid ma alustaksin sellega palju varem – kohe nüüd, planeerimise esimeses faasis, ja võimalikult lahtiste reeglitega: ei mingeid piiranguid tänavavõrgustiku, hoonemahtude, haljastuse jne kohta! Ka kaldakaitseseaduse võiks kõrvale jätta.
See oleks niivõrd põnev proovikivi kõigile kohalikele ja miks mitte ka välismaistele arhitektidele, et Tartu saaks kindlasti oma sadakond visiooni, mille põhjal jätkata arutelu, millist linna me tahame.
Mina olen seda meelt, et võimalikult palju praegusest kõrghaljastusest tasub siiski alles hoida, jõe äär võiks jääda suhteliselt roheliseks piirkonnaks. See tähendab eelkõige seda, et piirata tuleb autokasutust. See omakorda tähendab, et piirkonda ei saa rajada väga suurt hoonete mahtu, mis eeldab tervete kruntide ulatuses maa-aluste parklate rajamist.
On siia ikka vaja nii võimsat volüümi, nagu praeguses lahenduses on pakutud? Kas tartlasele meeldib elada suurlinlikus hoones, parkida maa all ja sõita koduukseni liftiga? Mulle tundub, et Tartu väärtus on pigem tema inimmõõtmelises mastaabis ja võidujooks Tallinna kesklinna arendusega ei pruugi end ära tasuda.
Tartlane näib hindavat Karlova, Supilinna ja Tammelinna tüüpi hoonestust. Annelinn mõjub Tartus kohatumalt kui näiteks Mustamägi Tallinnas.
Lõunaeestlased on justkui maalähedasemad, hindavad veelgi rohkem õuenurka ja peenralappi kui Põhja-Eesti elanikud. Võib-olla ma eksin, aga mulle tundub, et Plasku, Tasku ja Tigutorn tekitasid kohalikes pigem võõrandumistunnet kui rõõmu kodulinna arengu üle. Need üksikud tornid ei moodusta linnale ka kompaktset moodsat city´it, mis võiks luua siin uut tüüpi linnaruumi.
Hooned kihvti kohta
Kogemus ütleb, et kõige näotumad ja rohmakamad hooned on kuue- kuni üheksakorruselised majajurakad, mis ei moodusta ei sihvakaid torne ega ole enam ka mõnusalt väikelinlikud. Muidugi on oma nipid, kuidas neid inimlikumaks kujundada. Tiit Sild on välja pakkunud näiteks lahendada kõrgemad hooned terrassmajadena, kuid avalikku ruumi moodustav tänavapoolne hoonestus kipub ikka monotoonseks seinaks jääma.
On veel üks põhjus, miks ma ei poolda Tartu kesklinnas kõrgeid hooneid: Tartus on vähe rahvast. Kui me ehitame paar viieteistkorruselist büroohoonet, siis pole ilmselt mitu aastat rohkemaks vajadust. See tähendab, et jõe äärde kerkib ehk paar-kolm suuremat maja, ülejäänud ala jääb aga pikaks ajaks ootele. Eesmärk peab aga olema luua võimalikult ruttu terviklik keskkond. Seepärast piirduksin ma kuni viiekorruseliste, vist pigem isegi neljakorruseliste hoonetega.
Ma ei ole ka päris kindel, kas väljapakutud perimetraalne kinnine hoonestusviis on selles kohas ainuõige; tahaks näha ehk natuke tundlikumat, õrnemat hoonestusstruktuuri. Kui on kindel otsus teha perimetraalne hoonestus, siis võiks see moodustuda eri hoonetest, nii et tänavaseinad oleksid liigendatud, eriilmelised. Pikk monotoonne majasein tänava ääres ei ole väga ligitõmbav.
Kui juba niivõrd kihvti kohta hoonestada, siis võiks siin olla ka mingi ühtne tugev kandev idee. Praegune maailm elab energiakriisi ja magnettormide ootel – võiks näiteks mõelda majadele, kus oleks võimalik vähemalt mingi aeg ära elada ka ilma elektrita. Tartus on tugevad aiapidamistavad – võiks mõelda näiteks tervete potipõllu-katusemaastike rajamisele vms.
Väga oluline on, millise funktsiooniga hooned Emajõe äärde kerkivad. Tiit Sild kirjutab, et esimese korruse pinnad on avalikus kasutuses – kohvikud, galeriid, poed jne. See on väga õige lähenemine, samas peab siin kindlasti olema segahoonestusala, mis hoiab piirkonna elus kogu ööpäeva.
Vöö linna ümber
Tartu üks arulagedaimaid tendentse viimastel aastatel on ülikooli hoonete planeerimine kesklinnast välja. Meil on Eestis vaid üks tõeline ülikoolilinn ja on ääretult kahju, kui seda võimast kaubamärki ei osata linna arendamisel ära kasutada.
Majal on tähenduslik mõju linnale vaid siis, kui see paikneb nähtaval kohal. Kui Eesti Kunstiakadeemiale mõni aasta tagasi kohta valiti, siis olin kindel olemasoleva kesklinna koha pooldaja – mitte niivõrd EKA peale mõeldes, kuivõrd linna poolt vaadates. Ei taha, et kesklinnas liiguksid vaid yuppie-jumalad, tahaks ka üliõpilasi molbertite ja maalikastidega.
Tartus on aga üliõpilastel veel olulisem osa linnapildi kujundamisel. Suvine Tartu on üsna nukker väljasurnud paik; kui noored kuskile linnaäärsetesse kampustesse koondatakse, kaob nooruslik elu linnast üldse ära ja Tartu nägu kahvatub. Tiit Sild on ühe kavandatava kvartali määranud ülikoolile, ma tõstaksin selle veelgi kesksemale kohale. Ikka nii, et kohe raeplatsilt näha oleks.
Võib ju veel nokkida ühe või teise asja kallal, kuid tegelikult on mul väga hea meel, et Tartu linnaarhitekt tegeleb tõsise linnavisiooniga, mitte pelgalt kooskõlastamise ja järelevalvega. Isegi kui sellest plaanist praegu midagi välja ei tule (loomulikult kardavad poliitikud nii radikaalseid otsuseid langetada), otsitakse see kindlasti mõne aja möödudes taas kapist välja.
Linna keskosa tihendamine on nii enesestmõistetav ja selle toel võiks alustada teisest otsast paneelelamurajoonide lammutamisega. Miks mitte nende asemel ilusad puud kasvama panna ja linna ümber tugev roheline vöö tõmmata?