Vabadussõja sangari auks taastati tema haud ja kõlasid püssipaugud

Laupäeval kogunes Lähte vanale kirikukalmistule hulk inimesi, kes tulid mälestama Vabadussõjas langenud 17-aastast Mihkel Arenit. Tartu kõrgema kunstikooli skulptuuriosakonna tudengid aitasid taastada rauast risti. Hulk teisigi inimesi nägi vaeva, et Areni haud väärikas välja näeks.

Kuid miks on just Mihkel Aren meile nii tähtis. Põhja-Tartumaa üksikkompanii pealik Risto Pool jutustas Areni haual temast loo. Aastal 1918 oli Eestis väga ärev olukord: võõrväed olid riigis sees, rahvusväeosad olid laiali aetud ja eestlastel endil kõhklused tuleviku suhtes. Nimelt ei osanud keegi arvata, kas taastub tsaaririik või kas sakslaste tehtud riiki eestlased ikka tahavad.

Ehkki ema teda keelas, otsustas ta 17-aastasena minna ratsaväelasena Narva kaitsele. Rohkearvulise punaarmee eest tuli taanduda. Veel langesid nii Tapa kui Tartu. 1 Eesti jalaväediviisi juhatajaks saanud Johan Laidoner korraldas sundmobolisatsiooni ja korjas rahva käest kokku relvi. Rongid kaeti laevasoomustega. Soomusrongid, kus peal laskejõud ja 50 – 60 võitlejat, osutusid toona väga tõhusateks sõjariistadeks. Soomusrongi nr 1 meeskonda pressis end ka Aren.

Tagasi võeti Tapa, edasi liiguti Tartu poole. Aren osales Tartu vabastamise lahingutes (jaanuaris 1919), millele vahetult eelnesid väiksemad kokkupõrked punastega. Areni kangelasteoks peetakse Voldi lahingut, kus soomusrongi dessant läks üle lageda soo ja sattus kuulipildujatule alla. Oli langenuid ja eestlased ei saanud enam tule alt välja. Kohalikke metsi ja olusid hästi tundnud Aren luuras ööpimeduses üksi vaenlase selja taha ja avas tule kuulipildujast. Vastane arvas, et tegu on suure üksusega ja taganes.

Kaarepere jaamas sai rongimeeskond kokku Julius Kuperjanovi üksusega ning koos otsustati Tartu tagasi võtta. See õnnestus. Edasi liiguti Valga peale ja lahingud jätkusid kuni veebruari lõpuni.

Märtsis liiguti Orava mõisat vallutama. Mehed olid kurnatud ja kokku saadi kõigest 19 meest. «Väike kapral», nagu Arenit kutsuti, läks ka. Hõredalt kasvanud mändide vahel soisel alal läks lähivõitluseks, kus kaotusi kanti mõlemal poolel. Aren sai seitse rinnahaava ja langes kohapeal. Alles paar päeva hiljem said tema kaaslased Areni surnukeha ära tuua. Ta pandi rongile, toodi Lähtele ja sängitati kiriku kalmistul mulda.

Veel kõnelesid Areni sugulased. Selgus, et seitsmelapselisse perre sündinud Areni elu ei olnud kunagi lihtne. Juba 13-aastasena läks ta Tallinnasse tehasesse tööle, et teenida perele raha.

Hauatähiseks oleva metallristi restaureerimise ning hauaplatsi korrastamise korraldas kaitseliidu Tartu maleva Põhja-Tartumaa üksikkompanii. Restaureerimistöid toetas samuti Tartu malev ning kalmu korrastamist Tartu vald. Restaureerisid TKK skulptuuriosakonna üliõpilased Jane Aus, Dmitry Gorbušin, Janeli Juhkam, Rita Jõgar, Uno-Tanel Kalle, Kaarel-Kaspar Säre, Ingmar Šuman, Inga Tomson ja Emma Tuvike. Juhendas Maria Väinsar.