Vana primadonna lugu torkab ka koduvägivalla valupunktile
Arvustust on täiendatud!

Liina Tennosaar kehastab lavastuses «Öökuninganna» endist ooperilauljat, Martin Tikk teda abistavat noort sotsiaaltöötajat. Nende rabedalt alanud suhtes tuleb ette nii mõndagi.

FOTO: Kristjan Teedema

Karlova teatri eesruumis teatavad pimedaks puhutud küünlad oma peenõrna suitsuvinega «Öökuninganna» algusest. Eesruumi soojus lookleb katkematu niidina lavale, kus jätkub külluslik kodune atmosfäär: nurgas lösutab tikitud patjadega diivan, lava ees pitslaudlinikuga kaetud laud ja lava troonib puitraamis peegel (kunstnik Maarja Pabunen). Tõotab tulla õdus õhtupoolik lavastusega, mis sobib parasjagu pimedate novembriõhtute mööda saatmiseks.

Etteruttavalt tuleb see naiivne soovunelm siiski lõhkuda, sest Piret Jaaksi samanimelisel tekstil põhinev Helen Rekkori lavastus pakub ootamatuid pöördkäike, kuni publik näitlejad tagasi lavale plaksutab.

Elu ei tohiks olla vaevaline teekond hauda hästisäilinud kehas. See peaks olema seiklus, sigaret ühes ja veiniklaas teises käes! Selline on Karlova teatris lavastunud «Öökuninganna» peategelase, Elli Heidelbergi (Liina Tennosaar), elunautleva endise ooperitähe ellusuhtumine.

Vananev keha, noor hing

Lavasärast eemale tõmbunud primadonna, kes otsib abilist, kohtub noore sotsiaaltöötaja Jakobiga (Martin Tikk). Musterpoiss Jakob täidab püüdlikult daami iga soovi. Noormehe omakasupüüdmatud žestid uinutavad vaataja kriitikameele ning panevad Jakobile omal moel kaasagi tundma, sest poisi kannatuse panevad proovile primadonna teravad-torkivad kommentaarid ja neurootiline käitumine. 

Rabeda alguse valguses areneb tegelaste suhe aga üha usalduslikumaks. Elli repliigid ja kommentaarid, mis algul tundusid krehvtised, muutuvad ajapikku pigem nöökavateks. Samal ajal kooruvad kiht kihi haaval lahti naise hingehaavad: vananev keha on nooruslikule hingele taak, kunagine särav seltskonnaelu on asendunud äärelinna üksildusega, minevikus juhtunud (kriminaalsed) sündmused ei lase olevikku nautida ja tasahilju hakkab pead tõstma soov olla viimast korda armastatud. 

Jakobi areng on etenduse jooksul justkui Elli arengule vastupidine. Algul viksi ja viisaka, lausa kannatava tegelase varjust hakkavad välja piiluma deemonlikud ideed. Ootamatu pöörak, mis etenduse lõpus segaduse lahendab, annab ninanipsu Jakobile ja paneb publiku kergendatult ohkama. 

Vananeva ooperilaulja elu köögipoole näitamise kõrval on «Öökuningannas» ka väga terav eluline teema – naistevastane koduvägivald. Jakob peab äkitselt töölt lahkuma, et minna oma ema aitama, kuid kui ta järgmisel hommikul sinise silma ja verise käega tööle ilmub, on selge, et tegelikult läks noormees hoopis ema tolle vägivaldse mehe eest kaitsma. 

Elli, tundes sidet Jakobi emaga, saadab naisele tuhat eurot tingimusel, et too kaabaka mehe juurest jalamaid lahkuks. Sel hetkel muutub Elli tegelane inimlikuks ja haavatavaks, traagelniitide vahelt paistab naiseks olemise raskus, mis paljastub muu hulgas kunagise vägivaldse lähisuhtena.

Palju kõnekaid teemasid

Et lavastus on kõnekatest teemadest tulvil, libisetakse mõnestki neist ehk liiga järsult üle ega mängita lõpuni. Tekib küsimus, kas näiteks Elli surnud lapse mainimine on tarvilik, kui loo kulg sellest ei muutu. Näitlejate mäng vajaks sujuvuse nimel veel sisseharjumist, kohati paistab ebalevust ja duo sümbioosi tekib esimeses vaatuses pigem harva. 

Lavastatud ülemängimised esmapilgul häirivad, ent etenduse käigus tuleb nendega harjuda ja melodraamale kalduvat laadi tõlgendada lavastusliku taotlusena. Sama kehtib ka üliemotsionaalsete reaktsioonide kohta, mis laval nähtuna ei tundu orgaanilised ja mõjuvad ebasiiralt. 

Lavastaja soov ühendada eri põlvkondade inimesed oleks mõne teise teksti abil ehk paremini väljendunud, ent «Öökuninganna» lavastus sobib oma atmosfääri ja põneva sündmustikuga igati praegusesse kalki novembrisse. 

ESIETENDUS

• Autor Piret Jaaks 

• Lavastaja Helen Rekkor 

• Kunstnik Maarja Pabunen 

• Helilooja Ardo Ran Varres 

• Laval Liina Tennosaar ja Martin Tikk 

• Esietendus 16. novembril 2017 Karlova teatris 

Tagasi üles