Jüri Kõre: ei ole aega mesinädalateks!

FOTO: Kristjan Teedema

Tartul peab olema julgust veenda valitsust, et paarisaja valitsussektori töökoha Tartusse toomine on ülimalt kasulik, see pole mitte riigiabi, vaid pigem siitpoolt tehtav personalisüst. Peab olema ka tarkust veenda haridusministeeriumi, et Tartu on riigi hariduspealinn.

Värskelt ametisse saanud Tartu linnavalitsus ei tohiks nautida sadat sisselamise päeva. Reformipartei üks kõlavaimaid valimislubadusi oli linnaelanike arvu kahanemise pööramine kasvuks. Eelkõige tööturupoliitika, kõrget kvalifikatsiooni nõudvate kõrgepalgaliste töökohtade loomise abiga.

Loomulikult on seda eesmärki kõige lihtsam täita maksumaksja rahakoti arvel. Nii lisanduski 14. novembril linnapea valimisel ja abilinnapeade kinnitamisel nende senisele palgamäärale keskmise palga jagu eurosid. 

Üks uus abilinnapea on pärit Tallinnast, siis võib – eeldades, et ta ei hakka tegema kaugtööd – juba esimese valimislubaduse taha teha rasvase linnukese. Kuus kõrgepalgalist ametikohta ja üks uus tartlane! 

Paraku kipub paljudel nähtustel olema ka peidus pool ja praegusel juhul on selleks värskelt käima läinud haridus- ja teadusministeeriumi Tallinna tagasi kolimine («Hiiliv tagasikolimine: haridusministeerium liigub jupi kaupa Tallinnasse», ERR, 15.11).

Ei ole diletandil mõtet piltlikult öeldes näppudel arvutusi tehes sekkuda käima läinud kõrgetasemelisse väitlusse. Selle käigus tõestatakse, et ainuüksi teatud hulga töökohade Tallinna viimise ja ametnike koostöö tihenemisega on ministeeriumi jaoks saavutatud tohutu efekt. Veel suuremat edu loodetakse mõne terve üksuse liigutamisest. 

Kuid kusagil on piir ja sellise lahutamistehte tulemusena hakkab lonkama koostöö ministeeriumi sees. Siis saabub hetk, kus päevakorrale kerkib küsimus: kas tagasi (Tartusse) või edasi (Tallinna)? Milline valik on tõenäolisem?

Pealegi, ega löögi alla sattunud 15 kohta pole ju suur hulk. Ja eriti kui pealinna kolijad koonduvad sellise kõlava nime alla nagu ELi rahvusvahelise koostöö osakond! Et Tallinn on Brüsselile 2,5 tunni võrra lähemal kui Tartu, on paljude inimeste isikliku kogemusega kinnitust leidnud fakt.

Küsimus on aga selles, mis peaks olema haridusministeeriumile kui tervikule lähemal. Kas Brüssel? Siis on tema õigem koht tõesti Tallinnas. Või hoopis Võru? Siis on õigem koht pigem Tartus. 

Aga võib-olla on suurt võimu ja ühtlasi vastutust omavatel isikutel muu hulgas ka kõnealust juhtumit silmas pidades vaja tegutseda hoopis jõulisemalt selle nimel, et Tartu-Tallinna vahemaa ei oleks mitte 2,5, vaid 1,5 tundi. 

Olen oma kõrvaga seda lubadust kui prioriteetset tegutsemissuunda korduvalt kuulnud praeguse Tartu võimuliidu juhtfiguuride, nii volikogu esimehe Aadu Musta kui ka linnapea Urmas Klaasi suust.

Kavatsus 200 000 euroga toetada Tartust ja Tartusse lendamist on paraku  paari aasta võrra hiljaks jäänud, see võinuks sobida Estonian Airi pankrotistumisele järgnenud aastasse.

Kui lonkama hakkab ministeeriumi koostöö, saabub hetk, kus kerkib päevakorrale küsimus: kas tagasi (Tartusse) või edasi (Tallinna)? Milline valik on tõenäolisem?

Tartu kohalikud võimuorganid on siiani üsna ükskõikselt pealt vaadanud riigi toimetamisi naabermaakondade keskustes. Senised sulgemised, kärpimised, liitmised ja muud sellised tehted on pigem tekitanud Tartus mõne uue töökoha.

Nüüd on riigi õhemaks riivimine jõudnud otsaga Taaralinna. Sõnades tahetakse olla Lõuna-Eesti pealinn ja kaitsta kõigi, nii iseenda kui ka naabrite huve. Praegusest olukorrast, veel vähem varasematest tegudest seda pealinnale vajalikku jõudu ja energiat paraku välja ei paista.

Riigihaldusministri arvutis peaks juba mõned nädalad olema avaliku sektori tuhande ametikoha Tallinnast välja viimise kava. Tallinnas tekib aasta jooksul juurde viis-kuus tuhat uut töökohta. Seega pole see arv talle kui omavalitsusele teab mis kadu. 

Muidugi, igal ümberkorraldusel on inimesi riivav külg.

Riigireformi üks osa on kolme tuhande kaugtöökoha loomine. Võib olla kindel, et mõnegi neist kaugtöökohtadest hõivavad pealinnast mujale «kõndivate» üksuste mahajäävad töötajad. 

Tartu võimaluste kohta maitsta riigireformi vilju on vastukäivat infot. Ühelt poolt nimetatakse sihtasutusi, ameteid, osakondi, mis hästi sobituksid Tartu tööjõuprofiili. Teisalt on kostnud üsna kategoorilisi ütlusi, et Tartu ja Pärnu selliseid valitsuse toetusaktsioone ei vaja. Võimalik, et tõde on kusagil vahepeal.

Valimisliit Tartu Heaks leiab, et ei tohiks korduda selline olukord, nagu see juhtus Rail Balticuga. Värskelt Tartu esimese mehe tiitli saanud Aadu Must kinnitab, et võitles Toompeal raudtee Tartusse toomise nimel, nii kuidas suutis, aga näe ühe mehe jõust jäi väheks!

Eks ta või ju tõsi olla, et reformierakondlik valitsus ei tahtnud opositsioonipoliitikuga Toompeal nähtavalt koostööd teha. 

Seni pole veel infot, kas ja kuidas riigikogu kultuurikomisjoni esimees haridusministeeriumi Tartusse jäämise nimel võitles. Küllap see info ka tuleb. Kuid eelnevaid kogemusi silmas pidades tuleks tartlastel otsida endale teisi toetajaid, teguseda kiirelt ja üksmeelselt.

Volikogul peab olema usku, et Tartu on Eesti hariduspealinn, ja tarkust veenda selles haridus- ja teadusministeeriumi. Peab olema julgust veenda valitsust, et paarisaja valitsussektori töökoha Tartusse toomine on ülimalt kasulik, see pole mitte riigiabi, vaid pigem siitpoolt tehtav personalisüst. 

Kutsume kolleege volikogus üles: niipea kui valimistega tekkinud pinged on vaibunud, võtame linnale tähtsa küsimusena päevakorda kvalifitseeritud töökohtade Tartusse toomise ja loomise temaatika. See teema on üks neist suurtest teemadest, milles koalitsiooni ja opositsiooni arusaamades on suur kattuvus. 

Tagasi üles