Sirje Toomla: paneks kingad kappi tagasi

Foto: Margus Ansu

Sa proovi astuda tema kingadesse, ütleb multifilmi iseäralik olend kollilaadsele olevusele. «Aga ta ei kanna kingi,» vastab koll nukralt. «Ta ei peagi kandma, nii öeldakse siis, kui tahad mõista, mida teine tunneb,» lohutab teda seesama veider tegelane.

Meilgi on Euroopast maakeelde tulnud oma kingad, kuhu astuda, et midagi tunda. 

Õpilased astusid Vinni-Pajustis õpetajate kingadesse, teatas maakonnaleht. Kingad on väga isiklikud esemed ja vaevalt õpetajad lasid õpilastel oma jalatseid kanda, pigem proovisid nad omal nahal, kuidas on olla õpetaja. 

Pärnu kolledži tudengid astusid kliendi kingadesse – ei, nad ei võtnud klientidelt jalatseid ära, vaid üritasid asju näha nende silme läbi.

Liina Vahtrik astus näosaates oma ema kingadesse. Lauljast-näitlejast tütar nii või naa käib juba oma ema Helgi Sallo jälgedes, pigem võib öelda, et kehastus oma emaks. 

Kingad, millesse astutakse, võivad aga olla suured või isegi väga suured. Näiteks olevat olnud nii Toomas Hendrik Ilvesel kui ka Lennarti Meril välis- ja julgeolekupoliitikas suured kingad, millesse siis presidendikandidaat pidanuks astuma. Või pigem jätsid nad jälje? 

Kingaga seotud kõnekujunditest meenuvad esimesena pigem ebameeldivusi väljendavad ütlused, nagu «kust king pigistab» ja «kinga saama või andma».

Vähe sellest. Kui teise inimese kingi jalast ei saa, üritatakse end nendesse kasvõi mõelda ja tunda: meestel on keerulisem mõelda ennast kannatanu kingadesse, teab keegi arvamusavaldaja, ning mitmevõistleja Janek Õiglaselt küsitakse, kas ta tunneb end Erkki Noole kingades. Vahest pidas küsitleja noort sportlast hoopis Noole mantlipärijaks või käib Õiglane Noole jälgedes.

Kellegi kingadesse astutakse ka siis, kui arusaadavam oleks hoopis astuda asemele või täita aset või kohta.

«Kes suudab Õie kingadesse astuda ja Soeras sama edukalt jätkata?» tuntakse Hiiumaal muret. Õie nimelt pani ameti maha, kuid jalatsid võttis lahkudes ehk ikka kaasa. Sama lugu oli maksu- ja tolliameti peadirektori kingadega, millesse soovis astuda lausa kaheksa inimest. 

Kingal on eesti kujundimaailmas oma koht täitsa olemas, kuid veidi teise vajundiga. Kingaga seotud kõnekujunditest meenuvad esimesena pigem ebameeldivusi väljendavad ütlused, nagu «kust king pigistab» ja «kinga saama või andma». Muudest jalatsitest rääkimata: loll nagu saabas, tuhvlialune jne.

Seetõttu on eestikeelses tekstis neutraalsesse väljendisse surutud king üsna harjumatu. Mõni kingadesse astuja tajubki sellist väljendit stiilivääratusena ja paneb selle jutumärkidesse.

Milleks meile siis kingad, kui on palju suupärasemaid võimalusi end kujundlikult väljendada. Pealegi, kui kuulajal-lugejal pole teadmisi võõrkeele nüanssidest, ei pruugi ta nendest kinga-kujunditest suurt midagi aru saada. Nagu juhtus multifilmi kolliga.