:format(webp)/nginx/o/2017/11/16/7316863t1h7a09.jpg)
Eesti Vabariik 100 teatrisari «Sajandi lugu» toob üle Eesti kokku etenduskunstide asutused, töötamaks koos ühise lavastuse väljatoomisel. Aga nii nagu presidente saab ühes riigis korraga olla ainult üks, nii on ka 1940. aastate Eestit kajastav lavastus «BB ilmub öösel» rohkem Tartu Uue Teatri kui Von Krahli teatri nägu.
Juba etenduse lähtepunkt on igati uueteatrilik. Rong kui liikuv mängupaik meenutab kindlasti Uue Teatri publikule tuttavat «Odysseiat» linnaliinibussides. Seda, et idee liikuvast teatrist oleks kuidagi kaotanud aktuaalsuse selle lavastuse kontekstis, siiski karta ei tasu.
Rongi asetamine 1940. aastate Eesti konteksti tekitab mitmekihilise tähendusvälja. Elroni mugavad rongid on paratamatult kõhe kontrast sellele, millist rolli mängisid rongid nimetatud kümnendil. Selline paralleel kindlasti dramatiseerib rongi rolli üle, sest selles lavastuses on rongil ka helge, inimesi ühendav pool.
Rongiga tuuakse lavastuses kokku mitte ainult kaks teatrit, kaks meeskonda, kaks lavastajat, vaid ka kaks publikut. Ja nii teeb see lavastus midagi sellist, mida niisuguses mastaabis ükski teine «Sajandi loo» lavastus seni teinud ei ole ehk ühendab publiku reaalse füüsilise vastandamise kaudu.
Selleks et etendus saaks jätkuda, et midagi saaks juhtuda, peavad need, kes lähevad rongile Tallinnas, ja need, kes Tartus, üksteisele poolele teele vastu tulema. Erinevusest ja vastandamisest saab dialoog ja koostöö. Ja selles olukorras peidab ennast kõige ilusamal moel ka kahe teatri koostöö tõeline õnnestumine, mille kõrval tunduvad vaidlused Rail Balticu ümber ootamatult tühised ja isegi tänamatud.
Sõit Tapa raudteejaama on publiku jaoks meeldivalt sisustatud kuuldemänguga, mis kajastab peategelase Bertold Brechti ehk BB teekonda pagenduses. Dialoogid ja monoloogid avavad BB kui lavastaja teoreetilisi vaateid, mille sekka on lisatud mõningaid heliefekte, natuke ajastukohast muusikat – ja ongi kõik. Mitte kuigi inspireeriv, huvitav või vonkrahlilik, aga sobib sissejuhatuseks ja kujutlusvõime käivitamiseks.
Seevastu värvist kooruvas jaamahoones teostub BB dialektilisuse imetlus kõnekate märkidega žongleerivas visuaalses mängus. Ajalooõpetajate kurvastuseks etenduses sündmusi peaaegu polegi. Tegelased rohkem ütlevad ja on ega julgegi otsustada või tegutseda, mis sätestab ajastu ambivalentse mentaliteedi teravamalt kui mõni ajalooline fakt.
Selles olukorras peidab end kõige ilusamal moel kahe teatri koostöö tõeline õnnestumine, mille kõrval tunduvad vaidlused Rail Balticu ümber ootamatult tühised ja isegi tänamatud.
Emotsionaalselt ja eetiliselt kahetisena võib käsitleda stseeni, kus naised pühivad oma kätelt maha vere ja võtavad seljast anonüümsed valged kitlid, mille alt ilmuvad nähtavale isikupärased kostüümid.
Peale selle, et need loovad ajastutruu pildi, illustreerivad riided tollast naiste paratamatut emantsipatsiooni, sest enamik neist kas olid juba lesed või veel mitte lesed. Mõlemal juhul olid naised sunnitud sõdurite põetamise asemele leidma ühiskonnas uue, meestest sõltumatu ja mehisema rolli.
Kostüümide märgilisust demonstreerib ka sõjajärgse ajastu uusimaid moelõikeid tutvustav stseen. Ent sellesse, riigikorra poolt ettekirjutatud ametlikku optimismi lõikab võõralt sisse fakt, et uute riiete valmistamiseks kasutati küüditatud või rindel surnud lähedaste rõivaid. Ja olgugi et riietuse pisut edeva fassaadi taga on vähe euroopalikku Chaneli, näitavad lavastuse kostüümid, kuivõrd elementaarne osa argipäevast oli olla valmis õhurünnakuks.
Kostüümide juurde kuuluv muu atribuutika pole lavastuses sugugi vähem tähtis. Ajaloo ühed kurikuulsaimad vuntsid kuuluvad kindlasti toonastele Saksamaa ja Nõukogude Liidu juhtidele. Vuntsidega saab kahtlemata mängida vaimukat identifitseerimismängu, aga nende tähendus ulatub konkreetsest isikust kaugemale. Vuntsid olid mentaliteedi, ideoloogia märk, mida omal moel kannab ka praegu edasi karvkatet soosiv hipsterikultuur.