Juba etenduse lähtepunkt on igati uueteatrilik. Rong kui liikuv mängupaik meenutab kindlasti Uue Teatri publikule tuttavat «Odysseiat» linnaliinibussides. Seda, et idee liikuvast teatrist oleks kuidagi kaotanud aktuaalsuse selle lavastuse kontekstis, siiski karta ei tasu.
Rongi asetamine 1940. aastate Eesti konteksti tekitab mitmekihilise tähendusvälja. Elroni mugavad rongid on paratamatult kõhe kontrast sellele, millist rolli mängisid rongid nimetatud kümnendil. Selline paralleel kindlasti dramatiseerib rongi rolli üle, sest selles lavastuses on rongil ka helge, inimesi ühendav pool.
Kaks teatrit, kaks publikut
Rongiga tuuakse lavastuses kokku mitte ainult kaks teatrit, kaks meeskonda, kaks lavastajat, vaid ka kaks publikut. Ja nii teeb see lavastus midagi sellist, mida niisuguses mastaabis ükski teine «Sajandi loo» lavastus seni teinud ei ole ehk ühendab publiku reaalse füüsilise vastandamise kaudu.
Selleks et etendus saaks jätkuda, et midagi saaks juhtuda, peavad need, kes lähevad rongile Tallinnas, ja need, kes Tartus, üksteisele poolele teele vastu tulema. Erinevusest ja vastandamisest saab dialoog ja koostöö. Ja selles olukorras peidab ennast kõige ilusamal moel ka kahe teatri koostöö tõeline õnnestumine, mille kõrval tunduvad vaidlused Rail Balticu ümber ootamatult tühised ja isegi tänamatud.
Audiovisuaalne mäng
Sõit Tapa raudteejaama on publiku jaoks meeldivalt sisustatud kuuldemänguga, mis kajastab peategelase Bertold Brechti ehk BB teekonda pagenduses. Dialoogid ja monoloogid avavad BB kui lavastaja teoreetilisi vaateid, mille sekka on lisatud mõningaid heliefekte, natuke ajastukohast muusikat – ja ongi kõik. Mitte kuigi inspireeriv, huvitav või vonkrahlilik, aga sobib sissejuhatuseks ja kujutlusvõime käivitamiseks.