Maire Breede ja ta vapper teekond

Tartu rahvaülikooli juhataja Maire Breede ütleb, et omaaegne kultuuriülikool sündis ajal, mil hakati tähtsustama iseennast. «Seni elati meie-ühiskonnas. Ja siis äkki – kerkis esile mina. Minu koht, minu mõtted, minu tervis,» meenutab Maire Breede. «Aga see on olnud põnev aeg senimaani.» Foto: Margus Ansu

​Tartu rahvaülikooli juhataja Maire Breede paneb iseennastki vahetevahel mõnele kursusele kirja. 

Hiljuti käis meditatsioonikursusel, mis sest, et arvab, et ta on praktilise meelega naine. 

«Inimene peab rohkem endasse vaatama. Ei ole vaja kogu aeg joosta ja tormata. Ma võin hommikul rahulikult koeraga jalutamas käia ja rahulikult kohvi juua. Ja siis rahulikult tööle minna,» räägib ta. «Elamiseks tuleb aega võtta.»

Maire Breede ei taha ka kogu aeg kabinetis istuda. Vahel peab inimesi nägema. Et kuidas nad õhtuti rahvaülikooli tulevad ja sealt lähevad, ja muljetavad, et ah kui tore oli. 

Jooksen raekoja taha, seal asus lähim telefoniautomaat. Kakssada inimest ju ootas teda! Mida ma ütlen neile?

«Ja grupis olles saan ma kuulda teiste inimeste mõtteid. Mille muu pealt me neid uusi kursusi siin ikka leiutame, kui kursuslaste endi ideede pealt?!» märgib ta.

Viimase kursuse leiutas Maire Breede viie minuti eest, kui temaga tegeles fotograaf Margus Ansu. 

Sessioon leidis aset rahvaülikooli Pepleri tänava hoone verandal, kust ulatub sügav vaade alla Vallikraavi tänavale.

Maire Breede seisis kõigepealt nagu koolitüdruk, käed ilusti kõrval. Siis aga hakkas end pöörama ja keerama. Ja fotograaf Margus Ansu hüüdis: «Vot, vot, vot, vot …»

Maire Breedele tuli seejärel pähe mõte, et rahvaülikool teeb alatasa fotograafiakursusi, et mida pildistada ja kuidas pildistada. Aga võib-olla peaks tegema ka ühe kursuse, kuidas ise pildile jääda.

«Me oleme eestlastena nii kinnised, ma ise olen samamoodi,» räägib ta. «Mul oli Rootsis kunagi üks tädi – väga tõsine ja peen daam, aga nii kui keegi pilti tegi, oskas tema selle peale jääda kõige säravama naeratusega.»

Tallinnast Tartusse

Maire Breede tuli Tallinnast ära Tartusse kolmkümmend aastat tagasi. Ta oli koolitatud laulja, töötas Eesti televisiooni ja raadio segakooris – terve koor nuttis koos temaga, kui Maire ütles, et läheb ära. 

Tartu linna kultuuriosakonna juhataja Riho Illak oli andnud talle valida, kas ta võtab vastu metoodiku koha või hakkab kultuuriülikooli looma. Maire Breede kartis kellast kellani metoodikulaua taga istumist ja valis kultuuriülikooli.

Tartu Rahvaülikool 30

Tartu Rahvaülikool peab 18. novembri õhtul Vanemuise kontserdimajas  sünnipäevapeo.

Esinevad TÜ emeriitprofessor Peeter Vihalemm, Eesti Vabaharidusliidu volikogu esimees Reet Valgmaa ja SpeakSmart koolitaja Marleen Pedjasaar.

Näeb kunstikursuslaste maalinäitust ja esitletakse rahvaülikooli uut raamatut «Vaimustav teekond».

Pidu jätkub muusikute Eeva ja Villu Talsiga.

Kui praegu paluda Maire Breedel meenutada mingit tolle aja eredat mälupilti, siis on see üks pikk vonklev järjekord ümber kesklinna purskkaevu. 

Maire Breede töölaud asetses kolmkümmend aastat tagasi kultuuriosakonnas Raekoja plats 3 maja teisel korrusel.

Lehes oli ilmunud kuulutus kultuuriülikooli avamise kohta ja soovijail tuli isiklikult kohal olla ja endale abonement osta. Närveeriti, kas kohti ikka jätkub. Kodukultuurikursusele registreeris end 246 inimest, teatrikursusele 124 inimest, käsitöökursusele 30 inimest.

Kultuuriülikool alustas isemajandavana. Osavõtumaksudest tuli katta kõik õppetöö ja korraldusega seotud kulud. See oli ennekuulmatu, ja põnev. Sellisel viisil toimiv asutus oli nagu kooperatiivkauplus nõukaaegses kaubanduses. Aga kooperatiivkauplused tekkisid alles järgmisel aastal.

Loengud hakkasid toimusid ülikooli suurtes ringauditooriumides, samuti Tartu 1. keskkoolis ehk praeguse Treffneri gümnaasiumi ruumes, lektoreiks olid parimad õppejõud.

Kultuuriülikool pakkus enneolematuid teemasid – maailm oli ju veel suletud. Inimesi huvitasid positiivne mõtlemine, biorütmid, kodukaunistamine, teatrikultuur, stiilne riietumine, psühholoogia. Maire Breede seisis ise nagu valvekoer iga kord uksel ja kontrollis, et jäneseid ehk vabakuulajaid sisse ei pääseks. Aga mõnikord lektor hilines … 

Ükskord oligi üks lugupeetud kunstiajaloolane puudu – kell juba kukkunud!

Elu tragöödia

«Jooksen raekoja taha, seal asus lähim telefoniautomaat. Kakssada inimest ju ootas teda! Mida ma ütlen neile? See näis nagu elu tragöödia. Lasin kahekopikalise telefoniautomaati, endal pisarad silmis, ja sain ta kätte,» kirjeldab Maire Breede. 

«Jah. Aga mul jäi koer haigeks,» kõlanud puuduva lektori vastus. «Mul on vaja koera iga poole tunni tagant süstida.» 

Maire Breede ahmis õhku. Nüüd on tal endal koer ja ta saab sellest olukorrast aru küll. Aga siis ta ei mõistnud – kuidas saab inimene jätta tulemata?!

Või kuidas nad Marksu majja (praegusesse von Bocki majja) vastu ööd kinni jäid. «Need loenguõhtud läksid ikka väga pikaks. Lektor rääkis paar tundi, aga inimesed ei läinud ära,» meenutab ta. «Esitati küsimusi, hakati vestlema. Kell oli juba kümme, kui avastasime, et maja on alt lukku pandud. Siis hakkasime akna pealt möödujaid hõikama, et mingu keegi peahoonesse ja saatku valvuritädi koos võtmega meid välja päästma.»

Tartu Rahvaülikooli juhataja Maire Breede. Foto: MARGUS ANSU/PM/SCANPIX BALTICS

Maire Breede mõtleb, et jah, kolmkümmend aastat, aga tema on ikka rahvaülikoolis. Ja et Eesti Vabariik saab sada, ning see aeg on kolmandik sellest Eesti Vabariigi ajast.

Küsimuse peale, kas Maire Breede uskus, et ta nii kauaks ühele kohale jääb, ütleb Maire, et ta ei ole seikleja tüüp. Ta teadis juba siis, et kui asja kätte võtab, siis asub ta seda järjekindlalt ja kohusetundlikult vedama, kogu aeg midagi huvitavat otsides ja muudkui edasi võideldes.

«Eks see 30 aastat ole olnud natuke ka kui oma ruumide eest võitlus, lõputu tõestus, et me oleme olemas ja inimestele vajalikud,» märgib ta. 

Ligi 6000 õppijat aastas ning üle 600 kursuse räägivad iseenda eest, aga päris oma maja, kus nad kõik külg külje kõrval tegutseda saaksid, neil veel ei ole. 

Tartu rahvaülikoolil on Pepleri tänav 4 majas üks korrus ja Vaksali tänav 7 oma ruumid. 

Laulmisest

«Aga kas te, Maire Breede, ikka laulate kuskil?» küsin lõpuks.

Maire Breede raputab pead. Ütleb, et ta laulis oma abikaasa Lauri Breede juhendatavas rahvaülikooli segakooris, aga see laulmine jäi kümne aasta eest ära. «Ainult lastelastele laulan, seda küll,» vastab ta.

Astmetel tuli kaua oodata

1987. aastal, mil rahvaülikool loodi, sai Milvi Soop viiekümneaastaseks. Nüüd on ta varsti kaheksakümmend. Eile, enne kui vihm ta tuppa ajas, riisus aias lehti.

«Ma mäletan selle maja treppe, mille astmete peal meil tuli tükk aega seista, et jõuda proua Maire Breede ette end kultuuriülikooli loengutele kirja panema,» kirjeldas ta. «Kui sõbralik, heatahtlik ja naeratav ta oli. See andis tunde, et see noor inimene suudab ehk midagi rohkemat korda saata, kui meie tavaline argipäev oli või kui need hallid ajalehed ja tollased raamatud, mida oli võimalik kätte saada.»

Milvi Soop on kõrgharidusega agronoom, kes ei ole Tartu kultuuriülikooli, mis nüüd kannab rahvaülikooli nime, vahepealsete aastate jooksul sugugi unustanud.

Ta on kuulanud Igor Mangi astroloogialoenguid, õppinud inglise keelt, ruumikujundust, feng shui’d, käinud viie tiibetlase harjutusi õppimas, arvuti- ja aianduskursustel.

Eelmisel aastal valis ta ühe, vanemaealistele mõeldud kursuse, sest need olid hästi taskukohased. Neil kõneldi nii füsioteraapiast kui ka näohooldusest ning veel millestki.

«See füsioterapeut rääkis väga lihtsas keeles,» kiitis ta. «Näiteks, et kui inimene seisab püsti, siis kuidas ta peab seisma. Et ta jalatallad peavad siis olema paralleelselt nagu rongirööpad ning et ennast tuleb hoida nii sirge, nagu sa hoiad end siis, kui tõmbad luku rinna eest kuni kurguni kinni. Mõelge, kui tark ja vajalik asi see oli, mis ta meile rääkis!» Aime Jõgi