:format(webp)/nginx/o/2017/11/15/7313953t1h145d.jpg)
Läinud neljapäeval pidasid rahvusarhiiv ja Eesti evangeelne luterlik kirik (EELK) koostööpäeva ning tähistasid 500 aasta möödumist reformatsiooni algusest. Sel puhul näidati huvilistele rahvusarhiivi kogudes leiduvaid Uue Testamendi tõlkeid ning üht erilist rariteeti – reformatsioonile aluse pannud Martin Lutheri kirja 1540. aastast.
Rahvusarhiivi infosüsteemi järgi on kõnealune kiri jõudnud arhiivi 1941. aastal, kuus aastat hiljem võeti see arvele ning omakorda kuus aastat hiljem korrastati. 1997. aastal kirjutas ajaloolane Lembit Raid dokumendist põgusalt ajakirjas Kleio ning samas ilmus ka Marju Lepajõe tõlge. Raid resümeeris, et paleograafiline vaatlus lubab väita, et kiri on originaal ja tõepoolest Martin Lutheri enda kirjutatud.
Ent paari nädala eest sai rahvusarhiivi toimetaja Kai Tafenau teavet, et sarnane kiri on ka Läti ülikooli akadeemilises raamatukogus.
Dokumendi oli Riia linnaraamatukogule kinkinud 1670. aasta 14. märtsil Matthias Knutzen ning Läti uurijad olid juba eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel jõudnud järeldusele, et dokument on 16. sajandi lõpus või 17. sajandil valmistatud koopia või koguni võltsing. Viimane tähendaks seda, et niisugust kirja pole Luther Georgius Scarabeusele kunagi saatnud.
/nginx/o/2017/11/15/7313959t1h9da9.jpg)
Kuigi Kai Tafenau oli dokumentiga tegelenud juba 2003. aastal, mil tõlkis selle ladina keelest eesti keelde, polnud ta varem selle üle juurelnud, et ehk polegi kiri autentne. Tõsi, mõned kolleegid olid teatud kahtlusi küll väljendanud, aga põhjalikult polnud teemasse keegi süüvinud. «Põhjalikult ja professionaalselt polegi selle kirjaga seni tegeldud, inimestele on piisanud teadmisest, et meil selline asi on,» nentis Tafenau.
Kuid uue info põhjal asus ta rahvusarhiivis hoitavat dokumenti vaatama hoopis teise pilguga ning siis sai kohe selgeks, et originaal see tõepoolest pole.
«Juba paber ei pärine ilmselgelt 16. sajandist ning kui täpsemalt vaadelda, siis selgub, et see pole isegi tindiga kirjutatud, vaid paljundatud mingisuguse masinaga. Nii et kindlasti on meie valduses olev dokument koopia – kas siis koopia koopiast või koopia võltsingust,» rääkis Tafenau. Ta lisas, et nüüd vajab edasist uurimist, millal ja mil moel täpselt koopia on tehtud.
Kai Tafenau arutles, et ühelt poolt on küll pisut veider, et kirja algupäratus alles nüüd kinnitatud sai, kuid teisalt pole ka kuigi palju inimesi, kes seda kirja oma silmaga näinud oleks. «Tagantjärele targana tõdevad kõik, kes kirja vaatavad, et muidugi mõista ei saa see olla originaal,» muigas ta.
Kui tartlased jäid nüüd «oma» Martin Lutheri kirjast ilma, siis Tallinn võib uhkustada lausa kolme kirjaga, mille on kirjutanud usupuhastaja, ning nende autentsust kahtluse alla seada ei saa. Kirjad on hoiul Tallinna linnaarhiivis ning eriti tähtsatel puhkudel tuuakse need ka ilmarahva ette.
Tagantjärele targana tõdevad kõik, kes kirja vaatavad, et muidugi mõista ei saa see olla originaal, muigas Kai Tafenau.
Nii näidati kirju mullu augustis Tallinna väisanud Saksamaa liidukantslerile Angela Merkelile. Reformatsiooni suure juubeli puhul olid aga kirjad linnaarhiivi näitusesaalis vaatamiseks välja pandud ka selle nädala kolmel esimesel päeval.
Kolmest kirjast kaks on Lutheri kirjutatud soovituskirjad: 1532. aastal Hermann Gronaule Tallinna koolmeistriametisse tulekuks ja 1533. aastal Nicolaus Glossenusele Tallinna superintendendi ametisse astumiseks. Kõige pikem läkitus pärineb aga 1531. aastast ning on Martin Lutheri vastus Tallinna raele.
Nimelt oli Tallinn 1530. aastate alguses asunud otsima pädevaid luterlikust vaimust kantud jutlustajaid. Et linnast oli üle käinud katk ja paljud jutlustajad olid surnud, saadeti Tallinna linnakooli rektor Joachim Walther Wittenbergi pidama Lutheriga läbirääkimisi.
Luther vastas oma kirjas raele, et paraku pole tal kohe kedagi kõlblikku välja pakkuda. Muu hulgas saame ka teada, et Walther oli Wittenbergi sõites võtnud kingiks kaasa nugisenaha – selle eest tänas Luther raadi «sõbralikult».
Eestis Martin Lutherile omistatavaid kirju rohkeim ei ole. Küll on neid aga Riias, sest Riia raekirjutaja Johan Lohmüller oli see, kes asus esimese liivimaalasena Lutheriga kontakti otsima. Nii on säilinud Lutheri 1523. aasta läkitus, kus ta julgustab Liivimaa evangeelseid õigel teel püsima.
Viissada aastat tagasi, 1517. aasta 31. oktoobril naelutas Wittenbergi ülikooli teoloogiaprofessor, augustiinlasest munk Martin Luther Wittenbergi lossikiriku uksele oma kuulsad teesid katoliku kiriku patukaristuse kustutuskirjade müügi vastu. Seda päeva loetakse reformatsiooni alguseks.
Liivimaale jõudsid reformatsiooni võnked mõnevõrra hiljem, rääkis Tartu ülikooli usuteaduskonna kirikuloo vanemteadur Priit Rohtmets.
Täpsemalt käib jutt 1521. aastast, mil reformatsioonilised meeleolud jõudsid esmalt Riiga, 1523. aastal Tallinnasse ja järgmisel aastal ka Tartusse, kui siia saabusid kaks evangeelset jutlustajat, Herman Marsow ja Melchior Hoffmann.
Esmalt haaras härjal sarvist Herman Marsow, kes oli võrdlemisi rahumeelne mees ning tema jutlusedki olid Tartu kodanikele meeltmööda. Lausa nii meeltmööda, et raad andis talle kodanike survel jutlustamiseks Maarja kiriku.
«Kuid tasub arvestada, et samal ajal kehtis linnas kirikuvõimuna piiskopi võim ning toonane piiskop Johannes Blankenfeld, kes oli kindlakäeline katoliikluse kaitsja, nõudis seepeale, et Marsow tuleb vallandada. Seda ka tehti, misjärel Marsow läks Tallinnasse,» rääkis Priit Rohtmets.
Marsowi taandumise järel algas 1524. aasta sügisel Melchior Hoffmanni tähelend. Hoffmann ei olnud küll kõrgemalt haritud ning ametilt oli ta hoopis kasuksepp, kuid piiblit ta tundis ning, mis veelgi olulisem, tema tulised jutlused tõid talle poolehoidjaid nii saksa linnakodanike kui ka linnas ja selle ümbruses elanud eestlaste seas.
Hoffmann sai esialgu tegutseda, kuid 1525. aasta alguses soovis Blankenfeld tema tegevusele lõpu teha ja nõudis ta vangistamist. Seepeale hakkas linnarahvas mässama, Hoffmanni puuri pistmist püüti takistada ning sel ajal algasid linnas pildirüüsted.
Kõigepealt rüüstati all-linna kirikuid, kõige rohkem Maarja kirikut (asus praeguse Tartu ülikooli peahoone kohal), kuid kannatada said ka Jaani kirik ja õigeusu Nikolai kirik. Pühakujud ja -pildid tassiti raekoja ette ja pandi põlema.
Toomemäel asunud toomkirik jäi esialgu puutumata, kuid mõni päev hiljem siirduti ka sinna ning toimus järgmine pildirüüste. Rohtmets märkis, et see jäigi mässu kulminatsiooniks. «Aga üldiselt rahunes olukord kiiresti maha, Riiast kutsuti kohale uus reformatsioonijutlustaja Sylvester Tegetmeyer ning linn asus reformatsiooni poolele,» rääkis Rohtmets.
Toomkirik anti siiski piiskopile tagasi ja seal jätkati mõne aja pärast missasid, kuid linnakodanikel soovitati trahvi ähvardusel sinna mitte minna. Jaani ja Maarja kirikus hakati aga jutlustama vaid reformatsiooni õpetust, nii et paralleelselt tegutses justkui kaks maailma, tõdes kirikuloolane.
1524. aasta sündmustega algas Tartus reformatsiooni esimene laine. Seejärel saabus linna rahulikum aeg, rajati nõndanimetatud vaestelaegas ja hakati jõudsalt õpetust kuulutama.
«See oli niinimetatud kompromissi ajastu. 1533. aastal leppisid Tallinn, Tartu ja Riia kokku, et nad toetavad reformatsiooni põhimõtteid, ja sellega oli sunnitud leppima ka Tartu katoliku piiskop, kelleks sai Blankenfeldi surma järel 1528. aastal Tartu kodanikust Johannes Bey,» märkis Rohtmets.
Ent üsna pea tõid poliitilised olud siia muutuse. 16. sajandi teises pooles algas Vene-Liivi sõda, mis viis Tartu esmalt Vene ja 1582. aastal Poola võimu alla. Viimase tulemusel saabusid linna jesuiidid, kes kuulutasid ka rahvakeeles ja hoolitsesid ühtlasi hariduse eest.
Ent pikalt nad siin olla ei saanud, sest 1600. aastal võtsid linna üle rootslased ning jesuiidid vangistati ja viidi Rootsi, nende seas ka tuntud eestlasest ilmikvend Johannes Esto.
Väikeste vaheaegadega käis Tartu veel käest kätte, kuid 1629. aastal läksid siinsed alad pikemaks ajaks Rootsi krooni alla. Et Rootsis oli luterlus riigiusu staatuses, kindlustati selle toel siinse kiriku ainelist külge, loodi vajalikud struktuurid ning sellega oli luterlus Eestis lõplikult põlistunud.
Priit Rohtmets tõdes, et Tartu kontekstis võib öelda, et juba sada aastat varem ehk 1530. aastatel oli linn otsustanud reformatsiooni ideede toetamise kasuks. «Poliitilised sündmused lükkasid seda otsust pisut edasi ja tõid vahepeal teisi tuuli,» nentis ta. KASPAR KOORT
/nginx/o/2015/10/19/4612021t1h0cb3.jpg)