/nginx/o/2017/11/09/7297713t1h7d3a.jpg)
Eesti evangeelse luterliku kiriku (EELK) konsistoorium ja rahvusarhiiv sõlmisid üheksa aastat tagasi koostöölepingu, mille eesmärk oli mikrofilmida ja digiteerida koguduste arhiivides paiknevad kirikuraamatud. Tänavu said viimased Virumaa koguduste raamatud digiteeritud ning eilsel rahvusarhiivi koostööpäeval kuulutati projekt edukalt lõppenuks.
Esimese Nõukogude okupatsiooni ajal 1941. aastal võeti kogudustelt vanemad kirikuraamatud suures osas ära ning paigutati arhiivi, kus neid hoitakse praeguseni.
Nii puudutas hiljuti lõppenud koostööprojekt enamasti uuema aja raamatuid, mida peeti okupatsiooniaegadel, kuid omajagu saadi ka 19. sajandist ning 1920.–30. aastatest pärinevaid köiteid.
EELK konsistooriumi arhivaar Janis Tobreluts täpsustas, et kõige hilisemad digiteeritud raamatud pärinevad 1980. aastatest, päris lähima mineviku raamatuid selles projektis ei digitud. Suuremalt jaolt on tegemist meetrikaraamatutega ehk need sisaldavad kronoloogilises järjekorras sündide, abiellumiste ja surmade sissekandeid.
Digiteeritud materjali oli muljetavaldaval hulgal: töö tulemusena on rahvusarhiivi veebikeskkonnas Saaga loodud avalikkusele juurdepääs ligikaudu 2500 unikaalse arhivaali kasutamiseks.
Aastate jooksul käisid rahvusarhiivi arhivaarid ja konservaatorid igas Eesti luteri usu kiriku praostkonnas.
Kirikuraamatud toodi rahvusarhiivi, kus need esmalt kirjeldati, vajaduse korral konserveeriti ning seejärel mikrofilmiti ja digiteeriti.
Kui töö tehtud, tagastati raamatud kogudustele. Aastate jooksul käsid rahvusarhiivi arhivaarid ja konservaatorid igas Eesti luteri usu kiriku praostkonnas.
Ka uuema aja kirikuraamatute digitaalselt kättesaadavaks tegemine on hea uudis kõigile perekonnaloohuvilistele, kuid väärt infot saavad sealt ka kirikuloolased ning rahvastikuteadlasedki.
Rahvusarhiivi valduses olnud kirikuraamatute digiteerimist alustati juba aastatuhande alguses ning esimesed raamatud tehti Saagas kättesaadavaks 2005. aastal. Seega on nüüdseks suurem osa kirikuraamatuid digiteeritud, vähemalt need, mis puudutavad luteri kogudusi.
«Õigeusu kogudused on omaette,» täpsustas rahvusarhiivi arhivaar Lea Teedema. «Teatud koostöö meil nendega on, aga mitte nii tihe kui luteri kogudustega.»
Siiski jagub arhiivi rohkelt ka õigeusu koguduste kirikuraamatuid Petserist Saaremaani, samuti on esindatud väiksemad konfessioonid, nagu baptistid, metodistid või koguni irvinglased (praegune uusapostlik kirik). Digiteeritud ja Saagas kasutatavad on needki.
/nginx/o/2017/11/09/7297573t1h213e.jpg)
Küll pidid arhivaarid tõdema, et päris kõik teadaolevad kirikuraamatud siiski digiteeritud ei ole.
Nagu eespool märgitud, pole Saagas kättesaadavad kõige uuemad raamatud, ning kui kogudustes käidi, võis juhtuda, et mõnd raamatut ei leitud üles ning mõni köide võis parajasti olla ka välja laenatud. Need jäid paraku digimata.
Rahvusarhiivi ja EELK koostööd hindavad osalised väga heaks ning nii Janis Tobreluts kui ka Lea Teedema on veendunud, et see jätkub juba lähitulevikus uute projektidega.
«Koguduste arhiivides on väga huvitavaid asju, näiteks kirikukroonikaid ja visitatsiooniprotokolle, mis on väga huvitavad kohaliku ajaloo allikad, ning need vääriks kindlasti digiteerimist,» rääkis Teedema.
Ta tõi näiteks Harju-Jaani koguduse kroonika, mis saadi tänu Claus von Roseni rahastusele digitud. «See on tohutult põhjalik ja huvitav, seal on sees kogu kohalik ajalugu alates 1905. aasta revolutsioonist, koguduse siseelu, inimesed, kes seal olid,» rääkis Teedema vaimustunult.