/nginx/o/2017/11/09/7297567t1hda33.jpg)
Jalgrattavargused on enamasti hooajaline kuriteoliik: need algavad kevadel, mil hakatakse rohkem kaherattalistel pedaalima, ja lõppevad septembris, mil kehvemaks muutuv ilm enam sõitma ei meelita. Seetõttu tuli justkui välk selgest taevast, et tänavu tabas Tartut rattavarguste laine hilissügisel.
Politseil on asjast siiski oma versioon ning linlasi kutsutakse üles tangidega rataste kallal askeldavat inimest tähele panema, tema tegevuse kohta uurima ja kahtluse korral isegi pildistama.
Viimastel kuudel pole Emajõelinna rattaomanikud pidanud palju oma sõiduvahendite pärast muretsema, sest rattavargusi pole peaaegu olnud. Novembri alguses aga ootamatult kõik muutus. 4. novembril avastas omanik, et Turu tänaval bussijaama juures oli rattaparklast kaotsi läinud tema lukkupandud jalgratas Scott Contensa, kahju suurus umbes 500 eurot.
Päev hiljem kadus järgmine Scotti ratas, sedapuhku Filosoofi tänava rattaparklast. Musta ja oranži värvi meesteratta vargusega tekitatud kahju hindas omanik 550 eurole.
Politsei tähelepanekute järgi kaovad kaherattalised kohtadest, kuhu valvekaamerate silmad ei ulatu.
Esmaspäev, 6. november tõi juba kaks rattavargust. Vanemuise tänaval läks loodusmuuseumi rattaparklast kaotsi lukustatud jalgratas Specialized, mis kasutatuna maksab umbes 500 eurot. Sama päeva õhtul varastati Tiigi tänaval ühiselamu rattaparklast lukku pandud Trek. Kahju on umbes 300 eurot.
Lõuna prefektuuri varavastaste kuritegude menetlusrühma vanemuurija Jaan Tomingas tõdes, et kriminaalmenetlust alustab politsei rattavarguse kohta siis, kui sõiduvahendi hind ületab 200 eurot. Tema kolleegid kinnitavad, et viimasel ajal on kadunud ka mõned sellest summast odavamad rattad.
Kui Tiigi tänava õhtune vargus välja arvata, ühendab rataste kadumisi sarnane joon: päise päeva ajal on trosslukk purustatud ja sõiduriist minema viidud. Isegi võõraste kohalolek pole vargaid pelutanud. Politsei tähelepanekute järgi kaovad kaherattalised kohtadest, kuhu valvekaamerate silm ei ulatu.
Vargusi seostavad korrakaitsjad karistusaja ära kandnud ja vanglast välja pääsenud kurjategijatega, kes on naasnud oma varasema käitumismustri juurde. Tõestada, et just nemad on varguste taga, nõuab veel palju tööd, tõdes Tomingas.
Linlastel palub politsei olla tähelepanelik ning kui tegevus mõne ratta juures tundub kahtlane, seda mobiiltelefoniga jäädvustada. «Kui ratta välimus ja sellega sõitva inimese välimus ei lähe omavahel kuidagi kokku, on põhjust olla tähelepanelik,» lisas ta.
Lootus varastatud ratast tagasi saada ei ole kuigi suur, nentis Tomingas. Politsei kogemuse järgi liigutakse rattaga kiiresti kõrvaliste silmade eest varjatud kohta ja antakse see üle nn kokkuostjale, kes toimetab sõiduvahendi Tartust kaugemale. Aegade jooksul on politseil õnnestunud ka varastatud kraami kokkuostjaid vahele võtta, kuid harilikult vargad ise keti järgmisi lülisid üles ei anna.
Kui politsei leiabki ratta üles, on keeruline seda omanikule tagastada, sest liiga harva kirjutavad rattaomanikud üles rattaraami numbri või säilitavad ostudokumente. Ka BikeID teenusega liitumine võib aidata vargust paremini avastada.
Mõnikord võib ratta tagasisaamisel olla abiks hoopis see, kui vaadata politsei veebilehel olevasse andmebaasi. Huvilised leiavad «Politsei palub abi» alamrubriigi pealkirjaga «Leitud esemete tagastamine». Sealt saab eseme või asukoha järgi vaadata leitud omanikuta vara. Jalgratastest on suurem osa avaldatud koos fotoga.