Psühhiaater: raskest söömishäirest taastudes on tippspordiga jätkamine sageli küsitav

Psühhiaater Kadi Nikker

FOTO: Sille Annuk

Kuidas võib söömishäire muutuda sportlasele niisuguseks probleemiks, et sellest spordiarsti tavalise jutuga – söö mitmekesiselt ja parajalt, et su energiakulu saaks taastatud – enam jagu ei saa. 

Tartu ülikooli kliinikumi söömishäirete keskuse psühhiaater Kadi Nikker, mis inimese ajuga ikkagi juhtub?

Söömishäirega sportlasel võib olla liikumise ja toitumise vastasmõjust väärarusaamu. Mõnikord tekib tal ekslik mõttemudel: mida väiksem on kehakaal, seda paremad on tulemused spordis. Sellises olukorras muutub elu peamiseks sisuks pidev toitumise reguleerimine ning vähendamine koos ülemäärase treenimisega. Nii treenitakse iga päev rohkem, kui seda teevad ülejäänud treeningukaaslased, ja eiratakse treeneri soovitusi. Treenimine muutub sundtegevuseks, mida jätkatakse ka siis, kui ollakse väsinud, haige või vigastatud.

Äärmuslik energiadefitsiit ehk lihtsamini öeldes nälgimine muudab inimese mõtlemis- ja analüüsivõimet, mis võib väljenduda tugevas vastuseisus sellele, et teha muutusi oma söömis- või treeninguharjumustes, ning võimetuses mõista ja arvesse võtta treenerite või meedikute soovitusi. Sageli kaasneb meeleolulangus, ärevus ning eemaldumine muust sotsiaalsest elust.  

Kuidas inimene söömishäirest päriselt terveks ravida? Või on söömishäiretega nii nagu alkoholismiga, et oled alati ohus?

Söömishäirest on võimalik paraneda, kuid see võtab tavaliselt aega. Ravi jooksul on väga oluline, et patsient oleks valmis abi vastu võtma ning oma söömiskäitumist ja liikumisaktiivsust muutma. Ravi eesmärk on normaliseerida söömist ja kehakaalu ning ravida kaasuvaid psüühilisi sümptomeid. Tähtis on ravi alustada haiguse varases etapis, et hoida ära raskete tüsistuste teke ning haiguse muutumine krooniliseks. 

Paranemine söömishäirest tä­­hendab üldjoontes seda, et inimene on normaalkaalus ning tema hormonaalne tasakaal on taastunud. Lisaks tunneb söömishäirest paranenu, et toidust ning oma kehakaalust mõtlemine ei mängi elus enam peamist rolli, taas on muutunud oluliseks suhted lähedastega, töö või õpingud. 

Söömishäire sümptomeid võivad uuesti vallandada suured elumuutused või pingelised olukorrad, seetõttu on oluline, et söömishäirest paranenud patsient õpib oma ravi käigus ära tundma haiguse ägenemise märke.

Edukas ravi on paljudel juhtudel võimalik vaid siis, kui patsient on nõus statsionaarse raviga. Kas nii?

Söömishäirete ravi on alati individuaalne, see oleneb patsiendi füüsilisest ja psüühilisest seisundist. Kui patsiendi seisund ambulatoorse ravi toel ei parane, on vaja haiglaravi. Statsionaarne ravi võimaldab patsiendi probleemile komplekssemalt läheneda ja toetada paranemist iga päev.

Ravil viibides täpsustatakse kehalist seisundit ning vastavalt sellele planeeritakse igapäevased regulaarsed söögikorrad. Kindlasti on vaja teha paus treeningutes, kuni tervislik kehakaal on taastunud. 

Haiglaravi järel taastumine jätkub, enamik ravil viibinud patsientidest pöördub oma igapäevaellu tagasi, jätkab õpinguid või töötamist. 

Kahjuks on ka neid, kelle seisund vajab korduvalt haiglaravi. Samas oleme näinud oma keskuses mitmeid raske söömishäirega patsiente, kes pärast statsionaarset  ja ambulatoorset ravi on saavutanud tervisliku kehakaalu ja saanud jätkata täisväärtusliku eluga.

Mis saab neist söömishäiretega noortest sportlastest tavaliselt hiljem? Kas pärast tervenemist tuleb edukas sporditegemine veel kõne alla?

Igale patsiendile tuleb läheneda individuaalselt ning arvestada nii tema tervislikku seisundit kui ka tuleviku eesmärke. Raskest söömishäirest taastudes on tippsportlase karjääri jätkamine sageli küsitav, kindlasti oleneb see söömishäire raskusest, selle käigus tekkinud tüsistustest ning varem sportimisel tekkinud vigastustest. 

Ravi ajal lepitakse kokku, millal on ohutu järk-järgult jätkata füüsilise aktiivsusega tegelemist. Väga oluline on aga mõista, et saavutusspordiga võib kaasneda pidev kehakaalule keskendumine, mis omakorda on haigust alalhoidev tegur ja takistab paranemist.

Milline on teie kui psühhiaatri hoiatus või soovitus ambitsioonikale sportlasele, kes oma tervise ohtu seab? 

Söömishäirete nähtudega võistlus­­sportlane peaks pöörduma toetuse ja nõu saamiseks spetsialistide poole, et vältida püsivate tervisekahjustuste teket. 

Sportlastele on kindlasti oluline jõuda veendumusele, et ka oma alal arenemiseks ning edu saavutamiseks on vaja süüa piisavalt ja mitmekülgselt ning olla tervislikus kehakaalus, unustada ei tohi ka endale puhkuse lubamist. 

Tagasi üles