Sportlaste söömishäired – alahinnatud probleem

  • Dr Eve Unt räägib ekstreemsest kehakaalu langetamisest ja ületreenimisest.

Tšempionide eine

FOTO: Sille Annuk

Spordiarst Eve Unt võib kirjeldada lugusid sellest, kui äärmuslikke kehakaalu langetamise võtteid noorsportlased oma eesmärkide saavutamiseks rakendavad. Kui väga nad muretsevad oma kehakaalu pärast, kuidas ülemäära treenivad, kontrollivad kõike, mida suhu pistavad, ning toituvad  ebakvaliteetselt ja ebaregulaarselt. Ka nälgivad, oksendavad, kasutavad lahtisteid ja diureetikume.

Häirunud söömiskäitumine on Eve Undi sõnul tõsine probleem paljudel spordialadel, eeskätt vastupidavusaladel, näiteks pikamaajooks. Samuti kaalukategooriaga spordialadel ning esteetilistel spordialadel, nagu iluvõimlemine, iluuisutamine, tantsusport.

Neist juhtumitest  avalikult ei räägita, nendib Eve Unt. 

TÜ Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku juhataja Eve Unt.

FOTO: MARGUS ANSU/PM/SCANPIX BALTICS

Avalikkus kuuleb pigem sellest, et üks või teine tippsportlane on spordist loobunud, põhjuseks terviseprobleemid ja ülekoormusvigastused. Asja tuum on aga muus – ebaadekvaatses toitumises. 

Teismeline sportlane sõi umbes kolm korda vähem, kui pidanuks sööma selle koormuse juures, mis tal treeningutes kanda tuli.

Spordiarsti juurde selle teemaga  ei satutagi, kuna tema poole pöördutakse kõiksugu muude probleemide, näiteks vigastuste tõttu. Kõige raskemad energiadefitsiidiga sportlaste lood jõuavad lõpuks söömishäirete keskusesse.

«Mu kolleegid psühhiaatriakliiniku söömishäirete keskusest ütlevad, et märksõna «sport» seostub nende patsientidega aina rohkem ja rohkem,» räägib Eve Unt. Ta märgib, et ebaadekvaatne toitumine on tundlik, ühtlasi väga kompleksne teema ning selle esimest vallandajat või põhjustajat on raske leida. Kas on sõbranna midagi öelnud või treener. Öelnud midagi sportlase välimuse kohta, mis on ta enesetunnet väga riivanud. 

Kolm korda vähem

Doktor Eve Undi silme ees on teismeline spordis andekas tütarlaps, kes oli vastuvõtul koos isaga ja kinnitas pisarsilmil, et ta sööb, ja pealegi väga tervislikult. 

Aga mis selgus: ta sõi umbes kolm korda vähem, kui pidanuks sööma selle koormuse juures, mis tal treeningutes kanda tuli.

Kui noor inimene rakendab niisugust energiadefitsiidiga elustiili pikemat aega ja kui ta siis ükskord kliinikusse jõuab, diagnoosib arst tal terve hulga organsüsteemide häireid. See tähendab probleeme endokriin- ehk hormoonsüsteemis, skeleti-lihassüsteemis, immuunsüsteemis, südame ja veresoonkonna probleeme ja nii edasi.

Alatoitumusest võivad tekkida südamerütmihäired, südame väga aeglane rütm, elektrolüütide nihked, hormonaalsed nihked, osteoporoos. Ka iseloomustab neid patsiente väike keharasvasisaldus. Eve Unt ütleb, et kui naissportlasel on keharasvaprotsent alla 12, siis on see väga tõsise ohu märk. 

«Sportlase näost ei pruugi seda kohe aru saada, et midagi on halvasti. Aga kui võtta näppude vahele mitmest erinevast kehapunktist ta nahk, siis see on nagu pärgament, mis tähendab, et nahaalune rasvkude on minimaalne,» kirjeldab ta. «Tüdrukutel jääb ära menstruatsioon, ja nad ise suhtuvad sellesse leigelt, mõni peab seda isegi normaalseks. Tulenevalt skeletilihassüsteemi probleemidest võivad need sportlased sattuda ortopeedi vastuvõtule.»

Väsimusmurrud

Jutt käib väsimus- ehk teisisõnu stressimurdudest. 

Kui tavaliselt tekib luumurd pärast suurt traumat, näiteks pärast kukkumist või tugevat lööki, siis väsimusmurd tekib ajapikku sellest, et üks teatud piirkond on olnud ülemäära koormatud. Teisisõnu, väsimusmurd tekib paljude mikrotraumade tagajärjel. 

Eve Unt toob näite perspektiivikast pikamaajooksjast, kes väsimusmurru tõttu enam tavapäraselt treenida ei saa ning püüab leida alternatiivtreeningut, ladudes koormust juurde kolm korda enam ja närveerides samal ajal, et äkki kaal ikkagi tõuseb.

Üks asi on väsimusmurrud, aga sportlastel, kes on pikka aega olnud hästi kleenukesed, tekib ka luutiheduse probleem, juba 14, 15 või 16 aasta vanuses. Neil noortel ei jäägi enam head võimalust, et oma luutiheduse maksimumi saavutada. Niisiis ei saa selle teema puhul rääkida ainult väsimusmurdudest, vaid sportlasel võib olla ka suur tavaliste luumurdude tekke risk, seda isegi kergel kukkumisel.

Küsimuse peale, miks inimene ise terve mõistusega aru ei saa sellest, et ta sööb ebaloomulikult vähe ja saadud kaloritest tema energiavajaduseks lihtsalt ei piisa, vastab Eve Unt, et palju on mõttelaadis kinni või siis selles, et ollakse perfektsionist. 

Talle tuleb meelde lugu, milles üks patsient tunnistas, et kui ta õhtusöök sisaldas 4 (loe: neli!) lisakilokalorit, käis ta koeraga ekstra jalutamas.

«See on absurd! Me ei tea mitte kunagi nii punktuaalselt seda, kui palju me neid kaloreid saame või neid kulutame,» ütleb ta. «Ainult teadusuuringutes on metoodika, mis sellist täpsust võimaldab.»

Mõne noore sportlase puhul võib aga tunduda, et näljutamist ei ole. Isegi ta pere kinnitab, et nende laps sööb. Aga hiljem tuleb välja, et laps ei söö perega ühise söögilaua taga, vaid oma toas, või ta ei söö üldse koolitoitu, kuna kardab, et toidus on üleliia rasvainet. 

Sportlaste tervise jälgimise töövahendid ja Eve Unt.

FOTO: MARGUS ANSU/PM/SCANPIX BALTICS

«See on kontrollitud söömiskäitumine, mille tagajärjeks on ajapikku tekkiv energiadefitsiit,» selgitab Eve Unt.

Paraku harutatakse kõik niisugused ebaadekvaatse toitumise lood lahti alles tagantjärele. Enne seda näeb spordiarst vaid kapseldunud inimest või, vastupidi, pisut agressiivse käitumisega sportlast, kes kinnitab muudkui, et ei, tal ei ole söömishäiret. Mis sest, et arst saab aru, et kõik tunnused viitavad probleemile.

Eve Unt lisab, et häirunud söömiskäitumisest rääkides peab ta silmas mitte ainult nais-, vaid ka meessportlasi. 

Üks omaette teema on tema sõnul D-vitamiini ja kaltsiumi defitsiit.

Inimeste teadlikkus on küll kasvanud, ometi kohtavad arstid sportlaste puhul ülimadalat D-vitamiini taset palju. 

«D-vitamiinist ei saa rääkida ainult päikesevalguse seisukohalt,» märgib Eve Unt. «Oluline on ka toitumine. Tähelepanu tuleb pöörata D-vitamiinirikastele toiduainetele, milleks on rasvane kala, aga ka suitsukala, maks ja piimatooted.»

Veganlus ja sport

Eve Undi sõnul tuleb noorsportlasi nõustades aina rohkem teemaks ka veganlus ehk täistaimetoitlus. Kala, maks ja piimatooted on vegani toidusedelist välja lülitatud. Toidulisandid ei suuda aga iial kõike kompenseerida. 

Vegani vereproovi silmitsedes näeb arst rauavaegust, ning B12 vitamiini puudust. B12 vitamiini saadakse just loomset päritolu toitudest ning see on äärmiselt tähtis normaalseks vereloomeks ja neuroloogiliseks talitluseks. 

Organismi nii halb seis ei saa aga tekkida paari kuuga, sest sel on alati mingid varud olemas. Selline ainete vaegus tekib pikema aja jooksul.

Eve Unt on end häirunud söömiskäitumise teemal palju täiendanud ja viinud kurssi viimaste teadusuuringutega. Aina sagedamini saadavad teised spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku kolleegid oma patsiente just tema juurde nõustamisele.

Kirjanduse andmetel pööratakse sportlaste energiadefitsiidi ja häirunud söömiskäitumise teemale viimastel aastatel väga palju tähelepanu. Erinevais uuringuis on küll erinev metoodika, aga siiski võib öelda, et kuni 70 protsenti eliit­­sportlastest peab ranget dieeti, millest on häirunud söömiskäitumiseni vaid üks samm.

Ühiskonna harimine

Jah, loomulikult on edulugusid, kus sportlane on ohtlikust seisust välja tulnud. Aga palju õigem on Eve Undi meelest see, kui söömishäiret saaks ennetada või selle süvenemist ohjeldada. Seetõttu on äärmiselt oluline jälgida sportlasi perioodilistes terviseuuringutes ja varakult sekkuda. 

Veelgi tähtsam on sportlaste ning nende lapsevanemate, treenerite ja spordifunktsionääride harimine. Ja see, et ühiskonnas kaoks ebamõistlikult kõhna keha idealiseerimine.

Sport ja tervis

  • Sel nädalal Tartus peetud rahvusvahelisel konverentsil «Teadus, sport ja meditsiin» jagati uut tõenduspõhist teavet nii treeneritele ja õpetajatele kui ka füsioterapeutidele ja spordiarstidele. 
  • Tartu ülikooli spordimeditsiini ja taastusravi dotsendi Eve Undi ettekanne ühel sessioonil oli «Madal energiatarbimine ja häirunud söömiskäitumine sportlastel».
  • Häirunud söömiskäitumine tähendab söömise mittevastavust organismi energiavajadustele, see väljendub varieeruvas söömis- ja käitumismustris, millega kaasneb pidev kontroll oma kehakaalu üle.
Tagasi üles