/nginx/o/2017/11/08/7293585t1h13aa.jpg)
Tartu turuhoone uuendamisel on justkui mantrana kõlanud, et turg on koht, kust leiab kohalikku ja värsket kaupa. Ent mida näeb turuhoonesse siseneja esimesena? Läti lihakonserve!
Mari-Liis Pintson: värske ja kohalik konserv lõunanaabritelt (1)
9. november 2017, 15:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sedagi, et tegu lõunanaabrite tehtud konserviga, ei saa teada hinnasildilt, vaid tuleb pikalt uurida ja puurida pisikeses kirjas etiketti konservikarbil. Nende konservide kõrvale on laotatud aga kommid, pähklid ja kuivatatud puuviljad, mille kodumaises päritolus on põhjust kahelda.
Kui peauksest vasakule keerata, on lettidel võõrkeelsete ümbristega vorstid, neist ühel laiuv kiri Piens annab aimu, et ehk on seegi piimavorst pärit Lätist. Ent kust on sellesse sõnades kohalikku kaupa hindavasse turuhoonesse jõudnud kanakoivad, kalkunikaelad, Krakovi vorst, tuur, suured punased paprikad ja kaubakeskuste riiuleilt tuttavad müslibatoonid?
Kiirel hommikusel läbikäigul jäi vaid «Tellissaare» õuna hinnasildil silma märge Eesti. Parimal juhul leiab mõnelt letilt info selle kohta, kes on müüja, ja turulkäijal jääb üle vaid loota, et ta müüb enda kasvatatud kaupa.
Turuhoones, mille uuendamiseks planeeriti veel kevade hakul kulutada kõige rohkem miljon eurot, ent tegelikult neelas see suur maja koos ehituse, uute seadmete ja sisustusega 2,8 miljonit eurot, on ikka tegemata see kõige lihtsam ja mitte ühtegi senti nõudev liigutus: anda ostjale teada kauba päritolu.
Olgu, kui kauba tootjat on põhjust häbeneda, ärge avaldage seda (kuid kas sellise kraami koht peaks olema turuhoones?). Ent Eesti liha, piimatoodete ja juurikate reklaamimise parim viis on igal hinnasildil rõhutada, kas või puust ja punaselt, et see on tõesti ehe ja oma.