Nagu ida ja lääs, aga südamest

Mart Kivastik kuulab ja mõtleb 30. oktoobril Püssirohukeldris Postimehe Trehvunksil. Kuulata oli geeniteadlast ja euro- poliitikut, mõlemad kaunitarid, aga mõtelda oli palju rohkem. Foto: Kristjan Teedema

Oli juba hämar, kui Mart Kivastik keeras esmaspäeval vana pesemata panniga Vanemuise ülemisse parklasse. Juba ikka päris hämar oli. Ja ma ei tunne automarke ka kuigi hästi. Nii et võibolla oli mõni korralik masin. Peaasi, et sõidab. Ja bentsu väga palju ei võta.

Kui ta autost välja hüppas ja mulle oma uue raamatu ulatas, oli tunda, et ta on õnnelik. Nägu säras hämaruses. Kui ta mulle autogrammi hakkas kirjutama, tahtis keegi parklast välja sõita. Mart oli oma autoga pannud parklale punni ette ja tulija vehkis rooli taga.

Nii et neid jooni, mis rõõmus kirjanik oma värskesse kaantevahesse tõmbas, tuli lugeda eelteadmisega, pingutades. Tegin selle avastuse õhtul kodus. Raml Masd. Raimule Mart.

Aga lugemine läks ludinal. Mõnusad jutud. Igaüks neist on elus rohkem kinni kui tema eelmiste raamatute sisu. Puhast väljamõeldist on vähem. Targa näoga öeldes – esseed. Need on ilmunud ajalehtedes. Kõige vanemad 1998 ja 1999 Sirbis ja Postimehes, kõige värskemad tänavu Postimehes ja Sirbis.

Neid oli juba omal ajal meeldiv lugeda, aga üheskoos tekitasid nad autorile minu ettekujutuses pea ümber aura. Midagi samalaadset on Tartus nähtud Neeme Järvi pea ümber, kui ta dirigeerib Schuberti üheksandat sümfooniat.

Üks esseede raamat on Mardil siiski varem ka ilmunud, «Presidendi lapsed», 2001. Osa tüüpe sellest on kirjas nüüdki. Ka «Armastuse vormide» mõnel leheküljel ajavad oma asju Peeter Volkonski, Aleksander Müller, Matti Milius, Hannes Varblane, Imat Suumann, Lembit Saarts ja paljud teised surnud ja surematud tartlased.

Mardil on palju sõpru. Tallinnas ka. Ja tuleb välja, et igal pool välismaal. Mõnedki sõnad on raamatusse sattunud võõramaa keeles. Viimastel lehekülgedel on nende vaba tõlge eesti keelde. Ainult et pohhui, nahhui ja bljaad on tõlkimata.

Armastust tuleb värskes raamatus ette igasugust. Mõni ajab naerma, mõni toob klombi kurku ja teeb silma märjaks. Kodumaa-armastust tuleb ka ette. Esivanematearmastust. Kirjanduse ja filmikunsti armastust. Kunstiarmastust. Pealtnäha on Mart karune, aga hing on hell. Ja ta on avastanud tee tõeni, nagu Jüri Ehlvest omal ajal. Kuid see tee on üsna sirge võrreldes Ehlvesti keerulise labürindi moodi teega tõeni. 

Lugesin «Armastuse vormid» läbi pea kahe õhtuga. Eile hommikul ka natukene. Nii et oleksin peaaegu tööle hiljaks jäänud.

Pahatihti kirjutan raamatututvustusi kuivalt ja igavalt. Nüüd olen Mardi juttudes pärast lugemist kõrvuni sees ja kuidagi täitsa iseenesest tekkisid need read siia tema esseede laadis. Proovisin kirjutada armastusega ja kirglikult, kogu südamest, nagu Mart. Ja tulemus? Nii kaugel kui ida on läänest, erineb minu lora tema juttudest. Aga midagi sinnapoole ikka.

Foto: Kuvatõmmis

RAAMAT

Mart Kivastik

«Armastuse vormid» 

kirjastanud Väike Öömuusika, 

Tartu 2017, 

303 lk.

Esitlus 9. novembril kell 17 Tasku keskuse Rahva Raamatus.