Teadlased püüavad mahajäetud turbavälju kiiremini roheliseks saada

Viljandimaale Tässi rappa rajasid teadlased 2012. aasta kevadel katselapi, kus kasutati nn Kanada meetodit. Mullu juulikuus kattis samblafragmentide ja põhuga kaetud pinnast ilus rohetav samblavaip.

FOTO: Edgar Karofeld

Kui võtta mets maha, siis noored puud hakkavad langil kasvama kümmekonna aastaga. Kui jätta ammendatud turbaväljad niisama mustama, ei kasva sinna aastakümneid midagi. Samal ajal laguneb igal jääksoohektaril viis kuni kümme tonni turvast aastas ja õhku lendub kolm kuni viis tonni süsihappegaasi.

Nüüdsel ajal on moodne rääkida süsiniku eraldumisest, kuid süsihappegaas (CO2) polegi kõige mõjusam kasvuhoonegaas, tõdes Tartu ülikooli rakendusökoloogia vanemteadur Edgar Karofeld. Turba lagunemisel eralduva metaani ja lämmastikdioksiidi jalajälg jäetakse tihti arvestamata. Teadlased räägivad gaaside koosmõjust ehk global warming potential’i (GWP) arvutustest, selgitas ta.

On välja arvutatud, et kuivendatud turbaaladelt ja jääksoodest eraldub Eestis atmosfääri kuni kaheksa korda rohkem kasvuhoonegaase kui kogu liikluse peale kokku. «Seega, kui teha paar jääksood korda, saaksime oma kasvuhoonegaaside õhku paiskamist vähendada terve liikluskoormuse võrra,» näitlikustas Karofeld.

Kuid raba taastumine on väga pikk protsess. Mustavad turbaväljad tekkisid meie loodusesse 1950. aastatest peale, mil turvast hakati kaevandama freesmasinatega. Olnuks kaevajatel toona oidu või heaperemehelikkust kaevamise järel kuivenduskraavid kinni lükata, saaksime nüüd ehk rääkida rabade taastumisest. Paraku tuleb toona rikutud maastikuga teadlastel tänini rinda pista. Milline raiskamine ja mahavisatud aeg!

Eesti geoloogiakeskuse andmetel on riigis ligikaudu 9400 hektarit kaevandamise järel maha jäetud turbamaardlaid. Kuid need alad ei pea jääma vaevaliselt taastuma.

Koorida ja puistata

Karofeld koos kolleegidega katsetas koostöös ASiga Kraver 2012. aasta aprillis Viljandimaal Kolga-Jaani lähedal Tässi rabas jääksoo korrastamist Kanada meetodil, et jääksoo taastaimestada turbasammaldega ja luua tingimused soo taastumiseks. 

2012. aasta kevadel katsid teadlased Tässi rabas osa endisest turbakaevandamisalast turbasambla fragmentidega ning puistasid niiskuse hoidmiseks ja päikese eest kaitsmiseks alale põhku.

FOTO: Edgar Karofeld

Peaasjalikult tähendab see seda, et ammendatud turbaväljadele puistatakse doonoralalt lõigatud turbasambla ja teiste rabataimede fragmente. Need kaetakse omakorda põhuga, et tekitada paljale turbapinnale niiskust hoidev ja päikese eest kaitsev kiht. Seejärel suletakse kuivenduskraavid, et pinnas muutuks taas niiskeks nagu tavalises rabas.

Tartu teadlased tegid 0,3-hektarisel alal töid käsitsi, kuid Kanada katsed näitavad, et turbatööstuse masinaid saab lisaks turba kaevandamisele edukalt kasutada ka rabade taastamisel. 

Doonoralaks oli läheduses asuv Soosaare soo, kust rabataimestikku kooriti tulevaselt kaevandusalalt. Selliseid doonoralasid meil jätkub, sest tootmisalasid laiendatakse ja enne freesimist taimestikukiht eemaldatakse, kinnitas Karofeld. Taastamistöödel saab aga ühelt ruutmeetrilt võetud taimefragmente puistata edukalt 10–15 ruutmeetrile jääksoole.

Tulemused pakuvad teadlastele rahulolu, sest juba kolmanda vegetatsiooniperioodi lõpus, 2014. aasta sügisel kattis varem pea taimedeta ala 70 protsendi ulatuses rabale iseloomulik taimkate ning tunduvalt oli paranenud veerežiim. Viis aastat pärast taastamistöid saab taastuvasse rappa minna juba jõhvikale. Tõsi, taimestikukiht on veel õhuke ja õrn.

Neli aastat pärast katselapi tegemist kasvasid noores rabas esimesed jõhvikad.

FOTO: Edgar Karofeld

5,8 miljonit

Mahajäetud turbamaardlate rabaks taastamisega tegeleb Eestis peamiselt riigimetsa majandamise keskus (RMK). Kunagiste kaevandajate tegemata töö tegemiseks on riigiasutusel kasutada 5,8 miljonit eurot. Sellest 15 protsenti tuleb RMK enda eelarvest, ülejäänu Euroopa Liidu ühtekuuluvusfondist.

Kas kõik see raha ka ära kulub, on veel vara öelda, kuna projektid esimese kümne ala kohta (kokku tuhatkond hektarit) valmivad valdavalt järgmise aasta kevadeks, selgitas kaitsekorraldusspetsialist Kaupo Kohv. Kohustus on taastada selle programmi abil vähemalt 2000 hektarit endisi turbakaevealasid. Taastamistöödega püütakse luua tingimused sooökosüsteemide arenguks.

Mis puudutab Kanada meetodit, siis teadlased on teinud katseid üsna väikestel aladel, kus veetaset on lihtne reguleerida. «Näiteks 60 hektaril see enam nii lihtne ei ole,» märkis Kohv. 

RMK katsetas sama meetodit neljahektarisel alal ja see ebaõnnestus, nentis ta. Põhjus oli selles, et veetaset ei õnnestunud ühtlaselt tõsta soovitud kõrgusele. 

Karofeld lisas, et Kanadas on seda meetodit edukalt rakendatud juba tuhandetel hektaritel, soovitud tulemuste saavutamiseks on aga vaja kaasata sooteadlasi. Kanadalased on oma meetodi kuluks arvestanud ligikaudu 600 eurot hektari kohta. Niisiis võiks ideaaljuhul euroliidu toetusest jaguda üle 9000 hektari taastamiseks.

Kohv juhtis tähelepanu sellele, et jääksood asuvad sageli asulate lähistel ja mahajäetud jääksoode kuiv turbapinnas on väga tuleohtlik. Tartu ümbruses leiab selliseid näiteks Melliste, Ilmatsalu ja Tähtvere piirkonnas.

Kümmekonna aasta eest oli suur põleng Moskva lähistel kuivendatud soodes, nii et suits mattis metropoli nädalateks ja toss jõudis idatuulega isegi Eestisse. Nüüd on venelased hoogtöö korras kuivenduskraavid sulgenud ning kuivendatud turbamaad taas niiskeks muutnud.

Väärt eksportkaup

Eesti turvas on Euroopas hinnas, sest see on ühtlase hea kvaliteediga. Mõni võib ju öelda, et peame turvast kohapeal väärindama, ent toitainesegu ja väetist eelistavad taimekasvatajad lisada vastavalt taimeliigile ise. 

«Kui tootjal on tarvis kasvatada jõuludeks miljoneid jõulutähti, siis nad ei saa turbasegu kvaliteedi ja tarneajaga riskida,» selgitas Karofeld.

Samal ajal võitlevad mõned sealsed keskkonnakaitsjad jõuliselt Baltimaadest tuleva turba vastu. Kas tegu on siira rohelise mõtteviisiga või poliitilise lobitööga, jäägu igaühe otsustada. 

Turvas on suurepärane looduslik tooraine ja jääksoode korrastamisel saab seda kasutada keskkonnasäästlikult, on Karofeld veendunud.

«Me tahame osta bensiini ja banaane. Selleks peame me aga midagi müüma, et teenida raha,» rõhutas ta. Eesti on sooderikas maa ja meie esinduslikumad sood on kaitse all. Kui müüa turvast nii, et sood pärast turbakaevandamist taastatakse, on see mõistlik majandamisviis, leidis ta.

Marjakasvatus pole vanemteaduri sõnul jääksoode taastamisel lahendus. 

Taimestik katab seal küll pinnase ära, kuid kuivendatud turbakiht laguneb selle all edasi ja eralduvad kasvuhoonegaasid. Liiatigi on pandud tähele, et marjakasvanduste kõrval asuvad veekogud on hakanud toitainete ja väetiste väljapesemise tõttu kiiremini kinni kasvama.

«Eestis on säilinud veel küllalt palju loodusrikkusi ja loodetavasti me oskame neid teadlaste abiga hoidmise kõrval ka mõistlikult kasutada,» ütles Karofeld. Ta tõi näite, et Eesti on üks karurohkemaid maid, kuigi me kütime neid. Oluline on mõista soode suurt tähtsust looduses, kuid osata turvast kasutada võimalikult väikese kestva keskkonnamõjuga.

Jääksoo korrastamise katse tulemused

  • Veetase tõusis ja muutus stabiilsemaks kui kontroll-alal.
  • Turbasamblad katsid üle 60 protsenti katsealast juba kolmanda aasta lõpuks.
  • Taastatud aladel vähenes järsult CH4 ja N2O eraldumine ning niisked alad hakkasid siduma ka CO2.
Tagasi üles