Muumiapoisid pajatavad põnevaid lugusid

Väikese muumia seisukord on igati eeskujulik.

FOTO: Sille Annuk

Viimasel nädalal on rohket tähelepanu pälvinud Tartu ülikooli kunstimuuseumi kogusse kuuluvad kaks muumiat, keda on poole aasta jooksul uurinud ja puurinud arheoloogid, geneetikud ja keemikud. Ilmselt tuleb praegune aupaiste muumiapoistele päris ootamatult, sest kunstimuuseumi kogus on nad olnud juba ligi kakssada aastat.

Muumiate Eestisse jõudmise – ja ka siia jäämise – lugu on üpris põnev. Algul kuulusid nad noore baltisakslase Otto Friedrich von Richteri kogusse, kuid tema suri kõigest 25-aastasena Väike-Aasias Smürnas. Enne surma oli tal õnnestunud oma reisidel kokku kogutud muististe kollektsioon siiski sünnimaale lähetada.

Väärtuslik kingitus

Õigemini ei jõudnudki kogu kohe Eestisse. Tartu ülikooli kunstimuuseumi juhataja Jaanika Anderson rääkis, et esmalt saatis Richter muistiselaadungi teele hoopis Rootsi poole, kust oli pärit tema reisikaaslane Sven Fredrik Lidman.

Muumiad ja muu kraam – kokku 128 objekti, nende seas amulette ja kujukesi, samuti araabia-, pärsia- ja türgikeelseid käsikirju ning trükiseid – jõudsid sealtkaudu lõpuks siiski Eestisse, Otto Friedrich von Rich­teri isa, Väimela mõisniku Otto Magnus von Richteri kätte.

Väiksem muumia (pildil) on 2–4-aastane poiss, suurem oli surres 9–14-aastane. Kui väikese muumia seisukord on igati eeskujulik, siis suuremalt on võetud aegade jooksul proove ning eemaldatud üks käsigi.

FOTO: Sille Annuk

Viimane otsustas 1819. aastal kinkida poja kogu Tartu ülikoolile, et innustada noori reisima ja maailma avastama ja kõige vastu huvi tundma. «Tegemist oli märkimisväärse Egiptuse muististe kollektsiooniga, seda kogu Vene tsaaririigi kontekstis, nõnda et tsaar kinkis Richterile austusavaldusena vastu sigarikarbi,» rääkis Anderson. 

Muuseumi inventariraamatust on teada, et kogu sai kohe fikseeritud, kuid pole võimalik öelda, kuhu see konkreetselt välja pandi. «Aga ma pigem arvan, et seda hakati üsna kohe ka näitama,» märkis Anderson.

Seda, et muumiapoisid Tartusse jäid, peab Anderson aga väikeseks imelooks. Teatavasti evakueeriti 1915. aastal enamik kunstimuuseumi varadest esimese maailmasõja eest Voroneži, nende seas ka suurem osa Richteri kogutud muistiseid, ja seal asuvad need ka praegugi.

«Kunstimuuseum kogus igasugust kunsti, münte, maale, graafikat, skulptuure, antiikkeraamikat, aga 1858. aastal otsustati, et edaspidi keskendutakse vaid antiikkunsti kogumisele. Nii-öelda mitteprofiilseid kogusid hakati üle andma ülikooli teistele asutustele. Nii said muumiad 1862. aastal ülikooli anatoomikumile, sest need sobisid sinna paremini. Ja sinna nad jäidki kuni 1980. aastani ehk mingi ime läbi neid evakueerimise ajal anatoomikumist ära ei viidud,» kõneles Anderson.

Proovid paberis

Selle kohta, kas muumiatega anatoomikumis ka midagi teaduslikku ette võeti, on teada vähe, kuid visuaalsed vaatlused lubavad oletada, et päris puutumatult nad seal mõnes vitriinis ei konutanud.

«Kui poistele peale vaatame, siis üks on täiesti korras ja terve, aga vanemal poisil on lõigatud kõhust välja üks ruudukujuline plaat, ilmselt on tuntud huvi, mis on tal kõhu sees. Lisaks on talt ära lõigatud üks käsi,» rääkis Jaanika Anderson.

Päris puutumatult muumiad anatoomikumi vitriinis ei konutanud.

Ühe muumia küljest on kogutud proove varemgi, tõenäoliselt on 20. sajandi esimesel kümnendil. Nimelt on säilinud üks väike kirjalik paberileht, mille juures on ka nummerdatud proovid. Nendest võib leida vaigujäägi, tekstiilitükikese ja huuleosakese. Proovid on pakitud paberisse ja nummerdatud, kuid kas nende proovidega ka midagi tehti või mida nendega prooviti teha, pole võimalik täie kindlusega öelda.

1980. aastal toodi muumiad tagasi kunstimuuseumisse. Seal olid nad vaikses unustuses ligi veerand sajandit, kuni muuseumirahvas viis muististe hulgas olnud savipoti linnuga Tartu linnapolikliiniku röntgeni alla.

Seejärel möödus veel ligi kümme aastat, misjärel teadlaste öö raames valgustasid Tartu ülikooli arheoloogid muumiad röntgeni all läbi, et määrata laste umbkaudne vanus surmahetkel. Nõnda on hiljutised uuringud vaieldamatult kõige põhjalikumad, mis muumiakestega ette on võetud.

Praegu on poisid tagasi kunstimuuseumi muumiakambris, kuid pole sugugi välistatud, et lähitulevikus tuleb neil end veel teadusele ohverdada. Nimelt on värskete uuringute valguses võtnud muuseumiga ühendust juba järgmisedki teadlased, kes sooviksid ka omalt poolt muumiate uurimisse oma panuse anda.

Otto Friedrich von Richter 

  • Sündis 6. augustil 1791 Vastse-Kuustes.
  • Õppis Heidelbergis ja Viinis klassikalist filoloogiat ja orientalistikat.
  • 1815. aastal reisis Egiptusesse ja Nuubiasse, aasta hiljem Väike-Aasiasse.
  • Suri Smürnas (praegune Izmir Türgis) 13. augustil 1816.

Kaugeid külalisi ajaloost uuriti lustiga

FOTO: Margus Ansu

Muumiate uurimisega tegeles poole aasta jooksul umbes 20 teadlasest koosnenud uurimisrühm. Selle juht, Tartu ülikooli arheoloogia ja keemia vanemteadur Ester Oras (pildil) rääkis, et kuigi osa analüüse veel jätkub, on üldpilt olemas. Nende töö põhiline ja kõige olulisem tulemus on see, et suudeti tõestada: tegemist on tõepoolest autentsete ja väga vanade Egiptuse muumiatega. 

«Ühelt poolt kõige otsesem vanuse määramine: radiosüsinikumeetodiga dateerisime ära mõlemad poisid ja nende juures panustena olnud tõenäolise koerlase ja linnu,» selgitas Oras. 

«Tulemused näitasid, et poisid on Rooma-aegsed (4.–2. sajand enne Kristust) Egiptuse muumiad,» täpsustas teadlane. «Põnev on aga see, et koerlane on samuti autentne, aga üle tuhande aasta vanem kui lapsed. Nii et kokku oli pandud omapärane komplekt, kas siis Richteri enda või selle isiku poolt, kes talle need müüs.»

Ester Oras lisas, et teisest küljest näitavad uuringud seda, et nii balsameerimis­vahendid kui ka kasutatud tekstiilid on sellele ajastule tüüpilised. Ka DNA-uuringud kinnitasid, et tõepoolest on tegu vana DNAga.

«See polnud küll kuigi hästi säilinud, aga see kinnitab, et poisid võivad pärit olla tõepoolest Vana-Egiptuse aladelt,» märkis Oras.

Mis puudutab laste surma põhjuseid, siis lubavad kohtu­ekspertiisi instituudis tehtud kompuutertomograafiuuringud arvata, et vägivaldne surm poisse ei tabanud. «Murde või traumasid pehmetel kudedel ega luudel näha pole. Tõenäoliselt põhjustas nende surma mingi haigus,» ütles Oras.

Ta lisas, et ilmselt oli poisid mingite tähtsamate isikute järeltulijad, sest mumifitseerimine oli Egiptuses pigem eliidi teema ja seda said lubada vaid jõukad inimesed.

Töörühma juhi hinnangul sujus koostöö kõigi osaliste vahel hiilgavalt ning asja tehti tõelise lustiga, ja kui vaja, siis ka hilistel õhtutundidel. See on eriti kiiduväärne, sest teadlased toimetasid muumiate kallal vabatahtlikena. 

15. novembril kell 17.15 toimub ülikooli kunstimuuseumis töö tulemusi põhjalikumalt avav seminar. KASPAR KOORT

Tagasi üles