Eili Arula: rongisõit on ajavõit, kuid mitte igal pool

Eili Arula. Foto: Kristjan Teedema

Selgub, et liinirongide sõidugraafikud on ühel ja teisel pool Tartut äärmiselt erinevad. Tartust Tallinna sõiduks saab reisija valida üheksa rongi vahel, kuid Põlvasse läheb miskipärast vaid kaks rongi päevas.

Olude sunnil pidin suvel ja sügisel mõnda aega käima tööl rongiga. Et ma polnud pärast ülikoolis õppimise aega kordagi pidanud sõltuma ühistranspordist, puges  tööle sõitmiseks sobivaid rongiaegu otsides põue väike hirm. 

Elroni sõiduplaanis näpuga järge ajades asendus hirm peagi üllatuse ja seejärel rõõmuga, sest selgus, et rongiühendus Jõgeva ja Tartu vahel on ootamatult hea. Küll tuleb siinkohal ära märkida, et suvel startis Tartust Tallinna poole paaril korral nädalas rongi asemel hoopis buss. Nimelt käis siis raudteel hoogne remont ja osa liinironge oli asendatud bussiga.

Nüüd, mil raudteeremont on lõpule jõudnud, väljub argipäeviti Tartust Tallinna üheksa rongi päevas ning pealinnast Tartusse lausa kümme rongi päevas. Tõsi, pooled neist on kiirrongid, mis igas jaamas ei peatu. 

Saan rääkida oma kogemustele tuginedes vaid rongiühendusest Jõgeva ja Tartu vahel. Ja väikese Jõgeva linna rahvas võib olla õnnelik, et on võimalik astuda kümnel kellaajal Jõgeva jaamaperroonilt rongi ning juba poole tunni pärast Tartu vaksalis rongist väljuda. 

Selline pooletunnine sõit ei koorma ka rahakotti: soodustuseta pilet maksab 3.50. Edasi-tagasi sõit seega 7 eurot. Teadlik ja sage rongiga sõitja on enesele ostnud sõidukaardi, millega omakorda saab iga pileti soetada kümnendiku võrra soodsamalt. Pealegi on sõidukaart mugav, sest kulutab reisija ning rongi klienditeenindaja aega mitu korda vähem kui iga kord piletit sularaha eest või pangakaardiga ostes.

Kui võrdluseks võtta sama teekond autoga, mille keskmine kütusekulu on seitse liitrit saja kilomeetri kohta, kulub Jõgevalt Tartusse ning tagasi sõitmiseks kütuse peale veidi üle kümne euro. Ka aega kulub autoga Jõgevalt Tartusse sõites oma veerand tundi rohkem. Rahaline võit rongisõidu kasuks (soodustuseta) kolm eurot ainuüksi kütusekulu arvestades ning ajasääst pool tundi päevas. See teeb ühes kuus säästuks 60 eurot ja kümme tundi.

Kolmas asjaolu on mulle siin kõige olulisem. Nimelt olen autos sundolukorras, pean keskenduma vaid auto juhtimisele. Seevastu rongis sõites on mul vabalt aega end nutiseadme abil maailmas toimuvaga kursis hoida, lugeda e-kirju ja teha tööd.

Rongisõidu veel üks suur boonus on asjaolu, et seal on võimalik end kõigest välja lülitada ja südamerahus üsna mugavalt tukkuda.

Tõsi, kunagi liinisõite teinud Edelaraudtee rongide dermatiinkattega istmeil sai end rahulikult poolpikali visata, aga ka Elroni oranžis rongis pole istudes unne suikuda üldse mitte võimatu.

Valgast ja Elvast saab Tartusse vaid kolmel korral päevas. Veel kehvemas seisus on Põlva, kust väljub rong Tartusse vaid kahel korral päevas.

Kui siinkohal nüüd loole punkt panna, saaks sellest toreda positiivse ülevaate meie liinirongiliikluse suurepärasest korraldusest.  Mida enamat siis veel võiks tahta kui soodsalt, kiiresti ja mugavalt. Ent paraku leidsin ma sellest meepotist ka tõrvatilga.

Nimelt jääb üsna palju rongipeatusi ka Tartust lõuna ja kagu poole.

Valgast ja Elvast saab Tartusse vaid kolmel korral päevas. Veel kehvemas seisus on Põlva, kust väljub rong Tartusse vaid kahel korral päevas. Hommikul kell pool seitse ning õhtul kell pool viis.

Et mul puuduvad isiklikud kogemused ja ka vajadus rongiga neisse mainitud Lõuna-Eesti paikadesse sõita, ei oska ma öelda, kui hädasti ja tihti Valga, Põlva, Elva või kasvõi Valgemetsa inimestel oleks tarvis rongiga Tartusse saada. 

Eeldamine pidavat küll tõe surm olema, kuid võttes arvesse seda, kui kiire, mugav ning soodne on näiteks Jõgevalt rongiga Tartusse ja taas koju sõita, siis usun, et sama mugavalt ja kiiresti soovivad Taaralinna saada ka Põlva- ning Valgamaa elanikud. Kuid nii see praegu ju kaugeltki ei ole.

Seega tuleb kokku võttes tunnistada, et meie liinirongide väljumisajad, liikumiskiirused ja piletihinnad on küll sõitjale soodsad, kuid arenguruumi on veel kõvasti.

Teadlikult jätsin arutelust kõrvale varem ajakirjanduses laialt kõlapinda saanud Tartu-Riia liinirongi puudumise teema, sest puudujääke reisirongiliikluses on veel oma riigi pinnalgi likvideerida. Ka Rail Balticu kont jäägu närida selle trassi poolehoidjatele ja vankumatutele vastastele.