Jõgevamaal lõppes ujumisõpetuse raha enne, kui lapsed õppisid nina vee peal hoidma

FOTO: Kristjan Teedema

Suur oli pereema Anne Loki imestus, kui tema Jõgeva põhikooli kolmandas klassis käiv poeg saabus eelmisel nädalal koju klassijuhataja kirjutatud teatega, et ujumise algõpetust tema klassil enam ei ole. 

Põhjendusena seisis teates kirjas, et riigi eraldatud toetusraha ujumistundideks on otsas.

«Ujumisõpetus algas neil kevadel, mil laps käis teises klassis, ning teadsime, et sügisel lähevad tunnid edasi,» rääkis Anne Lokk.

Ta selgitas, et kevadel sai tema poja klass ujumistunde vaid mõne korra ning nüüd uuel õppeaastal käisid lapsed ujumist õppimas vaid kahel korral. 

«Kokku ei tulnud kümmet tundigi. Selle ajaga küll ükski laps ujumist selgeks ei saa,» märkis Anne Lokk.

Riik eraldas sel aastal Jõgeva maakonna teise klassi laste ujumise algõpetuse tarvis 4907 eurot.

Omavalitsuste armust

Et Jõgevamaal käis eelmisel õppeaastal teises klassis 283 õpilast, kulus iga õpilase ujumistundideks riigi raha 17 eurot. Raha jaotasid ja ujulatelt hinnapakkumisi küsisid maavalitsused.

Lõviosa ehk ligi 200 Jõgevamaa teise klassi õpilastest said ujumise algõpetust Kuremaa ujulas. Ülejäänud võtsid ujumistundidest osa Põltsamaa ujulas.

«Kuremaa ujula tegi meile hinnapakkumise 20–24 ujumistunni tegemiseks ning summa oli 60 eurot lapse kohta,» selgitas Jõgeva maavalitsuse tervise- ja spordivaldkonna peaspetsialist Kaido Alev.

Lihtne arvutus näitab, et riigi eraldatud toetus Jõgevamaa teise klassi laste ujuma õpetamiseks ei katnud sel aastal isegi kolmandikku nõutud tundide andmiseks kuluvat summat. 

Et lapsed siiski veidigi ujumisest aimu saaksid, sõltus sel aastal peamiselt kohalike omavalitsuste võimalustest. 

«Kohalikud omavalitsused tasusid peamiselt laste transpordi eest ning maksid ka võimaluste piires ujumisõpetuse kursuste eest,» lisas Kaido Alev.

Kohalike omavalitsuste võimekus on äärmiselt erinev ning seega ei saanudki kõikide koolide lapsed võrdselt ujumistunde. 

Hea algatus

Ka on igas omavalitsuses erinev arv lapsi. Näiteks kui Jõgeva põhikoolis õppis kevadel teises klassis 78 last, siis Mustvee koolis oli teise klassi lapsi vaid viis. 

Anne Lokk mõistab, et lapse ujuma õpetamine peaks ikkagi ennekõike olema iga lapsevanema mure, mitte riigi asi. 

«Me rääkisime paari teise lapsevanemaga, et võiksime puudujääva osa ka oma taskust kinni maksta, aga mõistan, et kõikide laste vanematel seda võimalust pole,» rääkis ta. «Teisalt oleks koolil ka võimatu hakata kehalise kasvatuse tunnis lapsi lahku lööma, et kellel siis on vanemad ujumistunni eest tasunud ning kellel mitte.» 

Anne Lokk teab, et uuest aastast kasvab ujumisõpetuse riiklik toetus, kuid sellest enam tema poja klassile tulu ei ole. 

«Poeg käib praegu kolmandas klassis, kuid raha eraldatakse ju teises klassis käivate laste õpetamiseks. Nagu näha, siis kevadel ei jõua kõiki tunde teha, kuid järgmisel sügisel käib minu poeg juba neljandas klassis ning neile enam ujumise algõpet ette pole nähtud,» tõdes ta.

Alevi arvates on ujumisõpetuse rahastamine riigilt hea algatus, kuid käesolev aasta näitas, et kulu sellele on mitu korda suurem, kui riik suudab katta. Samas pole praeguseni teada, kes uuel aastal raha jaotab. 

Sel aastal koordineerisid riiklikku toetust maavalitsused, mis 1. jaanuarist lõpetavad tegevuse. «Vahest antakse see ülesanne kohalikele omavalitsustele, kuid täpseid andmeid mul pole,» lisas Alev.

Tagasi üles