Inspektorid valvavad drooniga hääbuva Peipsi siia kuderahu

Kaspar Koort
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Keskkonnainspektsioon / Ove Maidla

Eelmise nädala lõpus põrises Peipsi järve lõunapoolse osa kaldavööndi kohal droon. Keskkonnainspektsioonile kuuluval lennumasinal oli konkreetne ülesanne: aparaat pidi kontrollima, et püügile pole pandud selguseta kuuluvusega nakkevõrke, millega soovitakse tabada neid väheseid alles jäänud Peip­­si siigasid, kes kalda lähedale kudema tulevad.

Keskkonnainspektsiooni Tartumaa büroo juhataja Tanel Türna täpsustas, et kontrollitavaks piirkonnaks valiti kaldaäärne veeala Varnja ja Kodavere vahel ning erilist tähelepanu pöörati neile aladele, kus on sobilikud tingimused siiakalade kudemiseks. Droon on selleks tööks eriti kohane, sest seda patrull-laevalt lennutades saadi hetkega ülevaade suurelt alalt ja seal toimuvast.

Kuigi veel kolmekümne aasta eest oli seis Peipsi siiaga nii hea, et teda püüti Eesti ja Venemaa peale aastas kokku 60–80 tonni, siis nüüdseks on selle lõhilaste sugukonda kuuluva uimelisega seis pehmelt öeldes nukker. 

Ebasoodsad olud

Lausa nii nukker, et keskkonnaministri määrusega on tänavu terves Peipsi vesikonnas aasta ringi siiapüük keelatud. Kui mõni isend teisi kalu püüdes võrku satub, tohib kalur need enda kotti panna, kuid kudeaja tõttu on 1.–30. novembrini keelatud siiapüük ka kaaspüügina.

Tanel Türna rõhutas, et kuigi Peipsi siig on muutunud harulduseks, ei tähenda see sugugi seda, et selle vääriskala kaitsmine enam vaeva ei tasu. Keskkonnainspektorid hoiavad kaldaäärsetel kudealadel novembri jooksul teraselt silma peal, sest kudealade kontroll on ülioluline siiapopulatsiooni säilimiseks ja varude suurenemiseks.

Kalateadlane Teet Krause nentis, et seis Peipsi siiavaruga on tõepoolest nutune, kuid pole võimalik täie kindlusega öelda, mis on praeguse olukorra põhjustanud. Seda enam, et Peipsi tint ja rääbis – külmalembesed lõhilased nemadki – hakkavad vahepealsest madalseisust üle saama ning nende varud on kasvuteel.

«Ühelt poolt on arvatud, et siia koelmud on mudastunud, kuid pigem on asi selles, et meie sügised on üha soojemad ja pikemad ja siial pole soodsaid kudemisvõimalusi. Varem võis jää hakata tekkima juba novembri keskel, praegu on aga õues kuus kraadi sooja,» rääkis Krause, kes on ise Peipsi siiga oma magistritöös põhjalikult uurinud.

Üksikud kalad

Ta tõi välja, et siia elutsemine Peipsis on paras kurioosum, sest tegelikult sobivad talle Skandinaavia sügavad ja oligotroofsed ehk vähetoitelised järved. «Ausalt öeldes on natuke imelik, et ta sellises eutroofses järves nagu Peipsi üldse olemas on,» tõdes Krause.

Ta lisas, et varude kahenemisesse on oma panuse andnud ka see, et erinevalt nõukogude ajast selle kala taasasustamisega enam ei tegelda. Krause meenutas, et 1995. aastal põhjanoodaga katsepüüki tehes oli parimal juhul ühes loomuses 228 siiga, viimastel aastatel õnnestub aga traalides nädalas kätte saada ehk neli-viis siiga. Selle, et kala oleks mingil põhjusel Venemaa-poolsesse järveossa ümber asunud, Krause välistab.

«Ta asustas ikkagi kogu järve, vaid koelmud asusid pigem lõunaosas,» lausus ihtüoloog. «See võib olla kalurite soov­­unistus, et järsku on ta sinna ujunud – aga kui sa keedad suppi, siis ei saa ka nii olla, et fri­­kadellid koonduvad lihtsalt parema potisanga juurde.»

Peipsi siig (Coregonus lavaretus maraenoides)

  • Hariliku siia (Coregonus lavaretus) endeemiline vorm.
  • Kujunes välja Peipsi järves pärast viimast jääaega.
  • Suguküpseks saavad 3–5-aastaselt.
  • Koeb oktoobri lõpus ja novembri alguses umbes viiekraadises vees kolme-nelja nädala jooksul.
  • Tähtsamad koelmud asuvad Emajõe suudme, Meerapalu ja Piirissaare lähedal 1–5 meetri sügavuses liivasel-kruusasel-kivisel põhjal.
  • Kümneaastaselt kaalub 1,8–2,1 kg. 

ALLIKAS: E. Pihu, A. Turovski. «Eesti mageveekalad»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles