Risto Mets: koju tulles ei tervita keegi

Foto: TPM

Pruugib reisihimulisel vaid mõni kilomeeter üle riigipiiri liikuda, kui mobiiltelefon hakkab taskus piiksuma. «Tere tulemast Soome!», «Tere tulemast Lätti!», «Tere tulemast Venemaale!» Seda viimast teatab telefon Peipsil kaldast kaugemale läinud kalastajale juba siis, kui kodumaa laante ladvad veel paistavad ja piir alles kaugel.

Sõidad kaugemale, kuid sõnumid jälitavad sind edasi. «Tere tulemast Leetu!», «Tere tulemast Poola!» … Saksamaale, Itaaliasse, Portugali ja nõnda edasi. Kõikjal maailmas tahab telefonioperaator sinuga suhelda.

Sõnum sisaldab tingimusi, mis kehtivad välismaal helistamise või andmeside kohta. Hea on teada, millise riigi levialas sa parasjagu asud. Teavitus võimaldab ka hinnata, kas helistamine ja andmeside kasutamine igas järgmises riigis on ikka kukrut mööda või tasub neis paigus kõnedele vastamisest hoiduda, sest sellega võib kaasneda kopsakas telefoniarve.

Veel teinegi sõnum saabub, see juhendab tegema reisikindlustust, kui peaksid soovima. Tõtt-öelda peab mitme riigi puhul reisikindlustus juba enne piiriületust olema tehtud, vastasel juhul ei lubata riiki sisse.

Kuid kui naased Eestisse, on telefon vait nagu sukk! Ei tervitust, ei teavitust. Ükski operaator ei edasta, kus te asute või kui palju maksab kõneminut. Aga oleks ju nii tore, kui telefon hüüaks: «Tere tulemast Eestisse! Nii tore on Teid jälle kodus näha!» Tunneks, et oled ka kodumaal oodatud ja vajalik.