Vanaema kasvatas suureks tütretütred

Vanaema Asta Teras hoiab süles väikest Kaisat, kes on tema tütretütre Kadri Teenu laps. Kadri ise silub käega valge klaari tüve, mida ta mäletab oma varasest lapsepõlvest saadik. Kodus ei ole paraku nooremat õde Kersti Teenut. Foto: Margus Ansu

Küllaminek vanaema juurde, kes on lisaks oma lastele üles kasvatanud lapselapsed, viib ühel hetkel paratamatult selleni, et vanaema silmad hakkavad pilkuma ja vaja on taskurätti.

Teisiti ei ole see ka Asta Terase kodus Ihastes, kus ta elab koos kahe tütretütre, Kadri ja Kersti Teenuga, ning veel tütretütretütre Kaisaga – vanema lapselapse Kadri silmateraga.

Laste kasvatamine ei ole lihtne siis, kui oled noor ema, ega ammugi mitte siis, kui oled juba vanaema. Selle meenutamine on Asta Terasel see esimene silmanurgast pisara pühkimise koht.

Nüüd tuleb märkida, et 75-aastase Asta Terase koduaed on korras nagu apteegikapp. Muru piinlikult puhas, hüatsintidel ja nartsissidel käes nende elu kõrghetk, kõrval punnis pungadega tulbid, kes ka valmistuvad kohe puhkema.

Perenaise porgandipeenar on sirge nagu joonlaud ning seal neli rida seemneid juba maas. Kasvuhoones rohetab salat, tomatitaimed passivad veel toas akna all ning ootavad soojemaid päevi ja öid.

Sellessamas õues on Asta Terase tütretütred mänginud koolieelsest ajast saadik. Ja siis kolis tüdrukute ema keerukate põhjuste tõttu nende juurest mujale ära.

Kadrist sai see laps, kes aitas vanaema porgandiridu harvendada ja peenraid rohida. Kersti hoidis vanaisa Ennu ligi, aitas tal aiamööblit kokku panna ja värvida ning tundis varakult kõiki tööriistu.

See taadist rääkimine on Asta Terasel teine silmavee valamise koht. Taadi matsid nad eelmisel suvel. Kui Asta Terase käest küsida, mis on elus kõige raskem asi taluda, siis vastab ta, et kõige raskem ongi see, kui kaotad oma kõrvalt lähedase inimese.

Nii Kadri kui Kersti Teenu õpivad Tartu Kõrgemas Kunstikoolis, Kadri nahadisaini ja Kersti mööbli restaureerimist. Kersti on valinud oma eriala ilmselgelt sellepärast, et kadunud taat õpetas teda puutööd tegema.

Vanaema Asta Teras mäletab, kuidas tüdrukutele meeldis juba varakult joonistada, Kerstil näiteks olid kõikide koolivihikute servad joonistatud pilte täis, ka matemaatikavihikute omad.

Kadri Teenu meenutab aga Emajõe luhal suusatamas ning männiku all kruusaaugus jooksmas käimist. Ikka vanaemaga koos. Siis suviseid automatku Eesti põhjarannikule ning tagasiteel mõnda marja- või seenemetsa põikamist, pikniku pidamist või ujumas käimist.

Nende taat oli see, kes tundis Eesti teid ja ilusaid kohti, kuhu ta oma tüdrukud mõnel vabal päeval hea meelega sõidutas.

Lõpuks küsin vanaema Asta Teraselt, mis on siis elus kõige rõõmsam asi. Asta Teras ei saa pilku ära oma inglijuustega tütretütretütrelt Kaisalt ja ütleb: «Tema on mu varandus!» Ja jälle on silmanurk märg.

Tunnustatud vanaemad

• Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooni Tartu klubi tunnustab vanavanemaid, kel on tulnud elus täita korraga nii vanavanema kui vanema rolli.

• 2011. aastal pälvivad tähelepanu Asta Teras, kes on kasvatanud suureks kaks lapselast – Kadri ja Kersti Teenu, Aleksandra Krjukova, kes on ema ja vanaema oma 10-aastasele lapselapsele Anastasia Krjukovale, ning Evi ja Vello Tsirk, kes on kasvatanud suureks lapselapse Kati Tsirgi.

• Vanavanemate tunnustamine leiab aset täna kell 18 Tartu linnamuuseumis.
Allikas: EENA Tartu klubi president Riina Piigli