Oapõllud mustavad ja kuivatid kõrbevad

Kui möödunud suvel üllatasid Eestimaa põllud teedel sõitjaid tavatult rohkete oaväljadega, siis praeguseks vaatab neis kohtades vastu nukker mustav väli. Enamik oast ei saanud valmis või lamandus vihmadega ja peab arvatavasti põllule jäämagi. Foto: Margus Ansu

​See artikkel tuleks avaldada surmakuulutuste leheküljel, paks must raam ümber, soovitas Tartumaa Vara kandi põllumees Madis Avi, kui jutuks tuli tänavune ikaldunud oa- ja hernesaak.

Just nii nukra lõpuga ongi põllumeeste lõppev aasta, mil suvel sinasid kõikjal Eestimaal uhked oapõllud, millest loodeti sügisel ilusat saaki saada. Nüüd on põllud aga täis mustaks kuivanud uba ja hernest, mida osaliselt juba maasse küntakse. Kel oli õnne pooltoores ja vettinud saak siiski põllult kätte saada, annab nüüd kuivatites tuld, et see ka müügikõlblikuks saada.

«Ise loll ju!» põrutas Madis Avi, kes sai oma põldudelt poole oa- ja hernesaagist kätte, umbes 60 hektaril on uba ja 80 hektaril hernes veel maas. «Me ei saa külvata asja, mis meil ei kasva. Kui poleks PRIA nõuet olnud, ei oleks ma agronoomina eluski nii palju uba ja hernest maha pannud.»

Avi viitas ühtsele pindalatoetusele, mille saamiseks tuleb 15 protsenti põllumaast katta liblikõieliste kultuuridega. Lisaks oale ja hernele võib selleks olla ka ristik, ent selle kasvatamisest pole põllumehed huvitatud, kuna sellest tulu ei saa.

Pole meile mõeldud

«Kõige hullem on see, et meil ei ole enam kodumaiseid sorte, oaseeme tuleb Saksamaalt, kus päike paistab kauem kui meil,» sõnas Avi. Sellesuvine traagika oligi liialt madal keskmine temperatuur ja vähe päikest, nii et uba ja hernes ei saanud õigeks ajaks valmis. Olukorra muutsid hullemaks veel ülemäära suured vihmasajud, mis taimi lamandasid ja niigi toore vilja veelgi rohkem läbi leotasid.

Isegi kui saak kuivatisse jõudis, ei pruugi sellest asja saada. Madis Avi sõnas, et tema juhitud Kaarli tulundusühistu kuivati küttekulu on tänavu poole suurem kui mullu ja kõva kuumuse tõttu võib juhtuda, et niiske uba muutub kuivamise asemel sama pehmeks nagu purki pandud õlleuba. Täistuuridel huugavate kuivatite puhul pole ka imestada, kui aeg-ajalt kuuleb uudiseid kuivatis põlema süttinud oasaagist.

Eestimaal on nii palju põlde veel koristamata, et päris masendav, ütles Haage Agro juhatuse liige Andres Härm.

Avi sõnul on aga eriti nukras seisus need põllumehed, kel omal kuivatit polegi, sest tänavu keegi kuivatusteenust pakkuda ei saa, kui endalgi vili kuivamata. Liiatigi maksaks kuivatiteenus poole oa hinnast, kui maha võtta veel saagikoristuse ja seemne kulud, siis kätte midagi ei jääkski.

Ikaldunud oa- ja hernesaak tähendab Kaarli tulundusühistule paarisaja tuhande eurost kahju, mis on Madis Avi sõnul umbes sama suur summa, kui nad PRIA-lt toetuseks said, ent ta tõdes, et mõnel põllumehel võib nende toetuste nõuete täitmine minna kallimakski kui toetus ise. «Mina veel täitsa käpuli ei ole, seisan veel püsti, sest meil on muid kultuure ka,» sõnas ta oma ühistule tekkinud kahju kohta.

Risk oli teada

Veidi paremini läks Haage Agrol, mis sai selle juhatuse liikme Andres Härmi sõnul küll oa põllult kätte, ent neilgi tuleb kuivatamisega kurja vaeva näha. Kui palju uba põllult kokku õnnestus korjata, ei osanud Härm öelda, sest umbes veerandi selle koristusjärgsest kaalust moodustab vesi.

«Eestimaal on nii palju põlde veel koristamata, et päris masendav,» ohkas Härm.

Madis Avi ütles kõhutunde pealt, et ilmselt on vaevalt kolmandik oasaagist kogu Eestis põldudelt kätte saadud. Kui herne koristamiseks praeguseks enam lootust pole, siis hea õnne korral õnnestub ehk mõnel põllumehel osa oast siiski veel päästa.

«See oli ju teada, et herned ja oad on riskikultuurid, mis lähevad õnneks siis, kui on ilus sügis ja suvel piisavalt kõrged temperatuurid,» tõdes ASi Baltic Agro arendusdirektor Margus Ameerikas. Baltic Agro on üks suuremaid ettevõtteid, mis Eesti põllumeestelt vilja kokku ostab ja seda välismaale edasi müüb.

Ta lisas, et kui varasematel aastatel on need kultuurid õigel ajal valminud, on põllumehed nende eest ka üsna head hinda saanud. «Nüüd maksis see valusasti kätte,» nentis Ameerikas.

Põllumeeste jaoks lisab traagikat seegi, et juba aasta alguses lepivad nad kokkuostjaga kokku, kui palju vilja on sügisel plaanis müüa, ja kokkuostja müüb selle juba ette börsil maha. Kui aga sügisel lubatud vilja pole, peab põllumees maksma leppetrahvi või leidma vilja mujalt.

Baltic Agro viljaäri tootejuht Timo Sildvee tõdes, et juba on ostetud uba ka Lätist ja Leedust, et börsil ette lubatud vili ikka ostjateni jõuaks. 

Samas on tema sõnul väga palju probleeme oa ja herne kvaliteediga: kui põllumees lubas kevadel, et müüb sügisel vilja, mis on inimestele söögiks mõeldud, siis tegelikult on põllult päästetud saak nii kehv, et kõlbab vaid loomasöödaks. See tähendab ka palju madalamat hinda.

Puhanud maa

Maaeluministeeriumi põllumajanduskeskkonna büroo juhataja Katrin Rannik sõnas, et maaelu arengukava keskkonnatoetuste üheks nõudeks teiste hulgas on 15 või 20 protsendil põllumaast liblikõieliste kultuuride kasvatamine. Liblikõielised kultuurid seovad õhulämmastikku ja teevad selle kättesaadavaks külvikorras olevatele järgmistele kultuuridele.

Keskkonnatoetuste puhul ei öelda põllumeestele ette, milliseid liblikõielisi kultuure kasvatama peab, nendeks võivad oa ja herne kõrval olla ka söödakultuurid, mida saab maasse kündmisega kasutada mulla parandamiseks. Nii polegi tingimata eesmärk, et põllumees sellelt maalt tulu saaks, vaid laseks ühe aasta maal puhata ja liblikõielistel mulda rikastada.

Praeguseks veel põllule jäänud uba on läbi ligunenud ja kohati liigniiskusest isegi hallitama läinud. Foto: Mari-Liis Pintson