Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kusta tantsurühm tähistas 70. tegutsemisaastat ja Kusta Rodima 110. sünniaastat.
Kodukotuse vana puumaja oli laupäeval piduliku sündmuse hõngu täis. Kõrvalruumides tegid ettevalmistusi triibuseelikutes naised, nende kõrval seisid sinistes põlvpükstes ja valgetes põlvikutes mehed.
Saali kogunes ootusärevate nägudega inimesi. Üks küsis teiselt: no miks sina ei tantsi – mul käsi, vastas too. Aga mul, näe, puus, märkis seepeale esimene, ning mõistmine oli vastastikune.
Rida tagapool istus tõsise olekuga härra, kaks tugikeppi käeulatuses ja kaks roosi näppude vahel. Publiku seas oli naisi, kel soeng peas ja huuled värvitud.
Austus ja lugupidamine
4. novembril tähistas rahvatantsuansambel Kusta oma 70. tegutsemisaastat ning ühtlasi rahvatantsupedagoogi Kusta Rodima 110. sünniaastapäeva pika kontserdi ja hulga meenutustega.
Rühm kannab Kusta nime austuse märgiks rahvatantsuõpetaja Kusta Rodima vastu, kes asutas 1947. aastal Tartu Raekoja platsis tegutsenud ametiühingute kultuurihoones segarahvatantsurühma. Too segarühm on läbi seitsme aastakümne tegutsenud mitme nime all ning sealt on läbi käinud palju tantsijaid. Kusta praegustest tantsijatest pooled on oma tantsuteed alustanud Kusta Rodima käe all.
Kusta Rodimat mäletab hästi Liidia Konsa, kes on rahvatantsurühma Kusta juhendaja praegu.
Kusta Rodima range tingimus olnud ta sõnul see, et Eesti rahvatantsude põhisammud pidid tantsijail une pealt selged olema ning proovidest puududa ei tohtinud – oli kordi, mil ta isiklikult käis tantsijate kodudes aru nõudmas, kui nad kohale polnud ilmunud.
Kusta Rodimat meenutasid paljud, näiteks Auli Õue ja Virve Lahesoo, kellest esimene sattus Kusta Rodima käe alla tantsima 1968. ja teine 1988. aastal. Ka Senta Sell ja Kai Küüsvek, kes tantsivad 1970. aastatest alates.
Kai Küüsvek meenutas kolhoosiaja ringsõite ja kuidas nad sattusid ühte rahvamajja, mille põrandalauad olid mädanenud ning kuidas Kusta Rodima palus seda mitte tähele panna, öeldes, et hea tantsija tantsib iga põranda peal!
Publiku seast võttis sõna Vello Pluum, kes meenutas 1959. aastat ning seda, missugune kaval mees Kusta Rodima oli. Ta käis keskkoolides õpilastele peotantsu õpetamas, tegi vaikselt oma tähelepanekuid ning näitas siis näpuga poiste poole: sina ja sina ja sina – te tulete nüüd kultuurihoone tantsurühma proovi. Niimoodi värbas ta rahvatantsu noori mehi.
Samuti oli laupäeval kohal Kusta Rodima 1947. aastal loodud rühma üks asutajaliikmeid Kalev Jahnson, keda praegu teatakse kui meesteklubi presidenti. Tema sai Kusta Rodima rühmas alla sedavõrd hea põhja, et kui ta pärast sõjaväge Tallinna õppima läks, pääses ta raskusteta Ott Valgemäe juhendatavasse Kuljusesse.
Ka tõusis publikust püsti Regina Lelov, kes sattus Kusta Rodima rühma tantsima 1957. aastal ja tantsis seal kümmekond aastat, vahepeal lapsi ilmale kandes.
«Minu elu ilusaim aeg möödus kultuurihoones, ma lähen kohe haledaks, kui ma selle peale tagasi mõtlen,» rääkis ta. «Aga kui mõelda veel nendele tantsijaile, keda Liidia Konsa juhendab, siis … Sageli räägitakse, et vanemate inimeste eest tuleb hoolt kanda või et nende pensione tõsta. Aga mõnikord on pensionirahast tähtsam hoopis see, et neil inimestel oleks avar ja ilus ruum, kus nad saaksid tantsu harrastamas käia ja väärikalt oma esinemisi korraldada.»
Suur tantsuring
Kontserdi kõige liigutavamad minutid olid siis, kui Liidia Konsa hõikas, et nüüd tantsime Kusta Rodima tantsu «Meremeeste valss» ning kõik Kusta Rodima endised tantsijad on oodatud kaasa lööma. Ja kuidas siis Kusta praegused tantsijad läksid ja pealtvaatajate hulgast need tuttavad inimesed põrandale tõid, ja kuidas neist keegi ei keeldunud.
Vastupidi, igaühel läks silm särama, mehed viskasid pintsaku seljast ning naised jätsid käekoti ja õlasalli maha ning «Meremeeste valssi» tantsiti suures ringis, mis hädavaevu Kodukotuse maja väiksesse saali ära mahtus.
Mees, kes istus publikus kahe kargu ja kahe roosiga, ootas kannatlikult oma võimalust kõikide tantsude ja sõnavõttude vahel. Et ka midagi öelda. Lõpuks tõusis ta toolikorjult tuge otsides püsti, oli ootamatult sirge ja ilus ning lausus, et need kaks roosi tahab ta anda oma endisele heale tantsupartnerile. Selle sirge mehe nimi oli Rein Kuuse ning roosid ja tugeva kallistuse sai Kusta rühma üks helklevate silmadega naine - Senta Sell.
Kusta Rodima ja Kusta
Kusta Rodima (1907–1993) Tartu rahvatantsupedagoog.
1947. aastal asutas Kusta Rodima Tartu kultuurihoones segarahvatantsurühma, mille järeltulijaks peab end Tartu pensionäride organisatsiooni Kodukotus tantsurühm Kusta.
Kusta 16 liikmest kaheksa on alustanud oma tantsijateed omaaegses kultuurihoones Kusta Rodima juhendajakäe all.