Rahvatantsuansambel Kusta, kes ühendab endas kuuteteist tantsijat vanuses 50 kuni 75 aastat, pidas laupäeval Kodukotuse majas oma asutamise 70. aastapäeva.
Kusta tantsis rahvatantsujuhi Kusta Rodima auks varbad villi
4. november 2017, 17:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rühm kannab Kusta nime lugupidamise ja austuse märgiks rahvatantsupedagoogi Kusta Rodima vastu, kes elas aastatel 1907 kuni 1993 ning kes Tartu raekoja platsis tegutsenud ametiühingute kultuurihoones asus segarahvatantsurühma juhendama 1947. aastal – see oligi täpselt 70 aastat tagasi sügisel.
Rahvatantsuansambli Kusta juhendaja on praegu Liidia Konsa, tantsijad käivad koos kaks korda nädalas esmaspäeviti ja neljapäeviti ning just nende tantsijate hulgas on terve rida neid, kes on tantsinud ka Kusta Rodima elu ajal tema rühmades.
«Kõige vahvam meie rühma puhul on see, et nad käivad nii hästi kohal,» kiitis Liidia Konsa. «Raske on teinekord repertuaari leidmisega, sest osa tantsijaid tahab särtsakamaid lugusid, teised mitte nii väga särtsakaid, kuna aastaid on turjal omajagu, mis sest et hing on noor.»
Siiski on Kustal sel hooajal plaane palju. Kavas on osa võtta novembris ees ootavast taidlejate päevast Luunjas, siis Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi sündmusest, mis tähistab 100 päeva enne Eesti riigi sünnipäeva, talvisest tantsupeos ning Kagu-Eesti tantsupeost ja memmede-taatide Lustipeost.
Suur sõpruskond
Kai Küüsvek, kes on rahvatantsija 1973. aastast, ütles, et nad ei ole lihtsalt Kusta tantsijad, vaid ka tugev sõpruskond, kus üksteist hätta ei jäeta.
«Kui kellelgi on vaja abi kartulivõtul või mingeid muid talguid pidada, oleme üksteisel abiks,» kirjeldas ta. «Või kui pesumasin läheb katki, leiab rühmast mõne mehe, kellele seda esimesena kurta ja kes tuleb ja vaatab, kas aidata saab.»
Kodukotuse majas täna kestnud tunnine kontsert jätkus pärastise rõõmsa koosviibimisega kohvi- ja teelauas. Seina peal olev ekraan näitas ajaloolisi fotosid Kusta Rodimast ja tema rühmade esinemistest.
Kontsert ise koosnes seitsmest või kaheksast tantsust, mille vahel võtsid sõna nii praegused tantsijad kui ka vilistlastantsijad. Meenutati varasemaid aegu, kuidas keegi tantsima oli sattunud ning loomulikult meenutati hea sõnaga Kusta Rodimad.
Katkised põrandad
Kusta Rodima olnud range ja hea huumorimeelega juhendaja, kes käis tantsijail isegi kodus järel, kui need proovi ei viitsinud ilmuda ning kes nõudis, et kõik eesti rahvatantsude põhisammud peavad tantsijail une pealt selged olema ega sallinud virisemist.
Kai Küüsvek meenutas, et kuidas nad käisid kolhoosiajal esinemas ühes vanas rahvamajas, mille põrandalauad olid mädanenud ja auklikud, et kuidas siis Kusta Rodima ütles neile, et hea tantsija tantsib iga põranda peal!
Kusta Rodima loodud kultuurihoone noorterühma tantsijaist oli kohal Kalev Jahnson, kes tundis Kusta Rodimad juba koolipoisina ja juba enne 1947. aastat. Ka tantsis ta Kusta Rodima käe all siis, kui õppis Tartu Ehitustehnikumis, kust ta 1955. aastal kutsuti sõjaväkke. Kolm aastat hiljem pärast sõjaväge jätkas Jahnson õpinguid Tallinna Polütehnilises Instituudis ning kuna tantsu alal oli tal tugev põhi all, siis pääses Jahnson rahvatantsuansamblisse Kuljus, mida juhendas Ott Valgemäe.
Kuidas hoolida inimestest
Palju räägiti tänasel sündmusel sellest, kui oluline on olnud rahvatantsuga tegelemine kõigile neile inimestele ning kui ilusaid mälestusi see elus on andnud.
Näiteks Regina Lelov, kes sattus Kusta Rodima rühma tantsima 1957. aastal ja tantsis seal kümmekond aastat, vahepeal lapsi ilmale kandes, ütles mõtlemapanevad sõnad.
«Minu elu ilusaim aeg möödus kultuurihoones, ma lähen kohe haledaks, kui ma selle peale tagasi mõtlen,» rääkis ta. «Aga kui mõelda siin praegu nende tantsijate peale, keda Liidia Konsa juhendab, siis tahaks öelda järgmist. Sageli räägitakse, et vanemate inimeste eest tuleb hoolt kanda. Aga mõnikord on pensionirahast tähtsam hoopis see, et neil vanematel inimestel oleks parem koht, kus harjutamas ja esinemas käis. Just see teeks neid õnnelikuks ning loodame, et need paremad tingimused kunagi tulevad.»
Kontserdi kõige liigutavamad minutid olid need, kui Liidia Konsa kuulutas välja, et nüüd tantsime Kusta Rodima tantsu «Meremeeste valss» ning et kõik saalis istuvad inimesed, Kusta Rodima endised tantsijad, on oodatud kaasa lööma.
Ja kuidas siis Kusta tantsijad läksid ja pealtvaatajate hulgast need inimesed põrandale tõid, ja kuidas neist keegi ei keeldunud. Vastupidi, igal ühel läks silm särama, mehed viskasid pintsaku seljast ja naised jätsid oma käekoti maha ning Meremeeste valssi tantsiti üliõnnelike nägudega ja sedavõrd suures ringis, mis hädavaevu Kodukotuse maja väikesesse saali ära mahtus.