Jüri Saar: las aga laguneb

Jüri Saar Foto: Pm

Mulle iseenesest meeldib Ants Veetõusme järjekindlus rääkida sõjas hävinud Kivisilla taastamise vajalikkusest, ehkki ma ei usu selle võimalikkusesse olukorras, kus linnal pole elementaarsetekski töödeks küllalt raha.

Kui just mõni rahakas toetaja õlga alla ei pane või keegi osavalt projektiraha ei hangi. Pealegi jääb järjest vähemaks neid, kel Kivisillaga isiklikke emotsioone, üha rohkem on aga neid, kellel mälestusi Kivisilla asemele ehitatud Kaarsillast, olgu või pikantseid.

Seni on meil igatahes üksnes Kaarsild oma hädas ja viletsuses ning on täiesti arusaamatu, kuidas linnavalitsus sellisel korralagedusel kesta lubab. Millest ma räägin? Aga sellest, et varsti kaks aastat tagasi oktoobris kohalike valimiste paiku lasi linn remontida Kaarsilla kõnniteeplaadid, neile valati uus betoonisegu.

Mullu kevadel sulas koos lume ja jääga ka silla betoon. Hiljem on lagunemine jätkunud. Sama aasta kevadel lubas soss-seppade firmaks osutunud VT Ehitus ja Projekt OÜ juht, et asi tehakse korda kohe, kui tulevad ööpäev läbi plusskraadid. Igaüks võib veenduda, et seda ei ole juhtunud. Nüüd on betoonist välja roninud juba raudlatid ja pilt on päris õudne.

Eelmisel aastal laskis linn teisel firmal kõpitseda silla Atlantise-poolset treppi, aga muus läheb sillaga kõik allamäge. Tunamullune sillaremont saadi väidetavalt küll soodsalt, kuid tegelikult maksti ju raha tühja. Ning see pole mitte kellegi asi.

Veetõusme nägi lagunemises Kivisilla võimalust – võib-olla linn lasebki Kaarsillal sihilikult laguneda, et Kivisillale ruumi teha?