Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Toivo Kabanen: riigi tegevusetus lõpetab soome kultuuriautonoomia

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Margus Ansu

Eesti riik on seadusega loonud vähemusrahvustele kultuuriautonoomia võimaluse, kuid seadus on auklik ja vajaks kiiresti parandamist, sest muidu on vähemalt soome kultuuriautonoomial lõpp. Abi pole olnud peaministrist, õiguskantslerist ega kultuuriministeeriumist.

Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus on Eesti Vabariigis vastu võetud kahel korral. Esimest korda 1925. aastal ja teist korda 1993. aastal. Seaduse mõte on vähemusrahvusesse kuuluvate isikute õigus moodustada kultuuriomavalitsusi neile põhiseadusega antud kultuuriõiguste teostamiseks.

Eesti ingerisoomlaste liit  alustas soome vähemusrahvuse kultuuriautonoomia taotlemist 1998. aastal. Seaduse kohaselt koostati soomlaste rahvusnimekiri, mida kontrollis siseministeerium kolm aastat hiljem. Seejärel algas vähemusrahvuse kultuurinõukogu valimise ettevalmistus.

Koostöös Tartu ülikooli ja kultuuriministeeriumiga koostati valimiste eeskiri, mille valitsus kehtestas 2003. aasta mais, ja valimiste peakomitee koosseisu kinnitas valitsus 2004. aasta veebruaris. Sama aasta kevadel olid soome vähemusrahvuse kultuurinõukogu valimised.

Valitud kultuurinõukogu pidas oma esimese istungi 12. juunil 2004, kinnitas esimehe ja kaks aseesimeest. Kolm aastat hiljem toimusid  ka rootsi vähemusrahvuse kultuurinõukogu valimised.

Kultuuriomavalitsuse tegevuse alustamiseks oli vaja see registreerida juriidilise isikuna. Kehtiva vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seaduse alusel on see võimatu, kuna seaduses on määratlemata  kultuuriomavalitsuse juriidiline staatus.

5. juunil 2002 võttis riigikogu vastu seadusemuudatuse, mille tulemusel jäid vähemusrahvuse kultuurioma­valitsuse juhtorganid juriidilise isiku staatuseta, mis oli varem sätestatud kultuuriautonoomia seaduse paragrahvis 26.

Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seaduse muutmise seadus on kahel korral olnud riigikogu menetluses, kuid tagajärjeta. Uus katse esitada seaduse muutmise eelnõu riigikogu menetlusse oli aastal 2005, kuid ikka tulemuseta.

Kolm aastat hiljem oli seaduse muutmise eelnõu kultuuriministeeriumi tööplaanis, moodustati ka töörühm, mis tegutses 2011. aasta lõpuni. Tulemuseks oli kontseptsioon, mille alusel pidi välja töötatama uue seaduse terviktekst, mis oleks pidanud tulema töörühmale arutamiseks. Kahjuks ei ole siiani midagi toimunud.

Kehtiva vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seaduse järgi tuleb kultuurinõukogu valimised korraldada iga kolme aasta järel, kuid neid pole peetud ettenähtud ajal, sest kehtiva seaduse alusel ei ole võimalik juriidilist isikut moodustada. Kuna oli loota seaduseparandust, siis tõdeti, et mõistlikum on uus seadus ära oodata ning alles seejärel korraldada valimised. Pealegi on valimiste korraldamine kulukas. Mõistlikum on see raha kasutada kultuuri edendamiseks.

2014 juunis kohustas kultuuriminister korraldama valimised vana seaduse alusel. Sama aasta septembriks täiendati rahvusnimekirja nõutud tasemele, saadi kokku 3226 isikut. Valimisteni ometigi ei jõutud – selgus, et nimekirjas on kolmsada tegelikult välismaal elavat inimest. Seega oli nimekiri lühem kui nõutud 3000 inimest.

Läinud aasta novembris kontrolliti rahvusnimekiri siseministeeriumis. Selgus, et nimekirjas on 2456 isikut. Seega taas ei ole võimalik valimisi seaduslikult korraldada.

Seega ring on sulgunud. Eesti Vabariigis ei ole enam kellegi poole pöörduda. Eesmärk on soome vähemusrahvuse kultuuriautonoomia lõpetamine kehtiva seaduse alusel.

Vähemusrahvuste kultuuriomavalitsuse juriidilise staatuse korrektne ja kiire määratlemine on vähemusrahvuste ja ka riigi seisukohalt hädavajalik. Selleks on vaja vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seaduse muutmise seadus vastu võtta.

Probleeme, mis vajavad lahendamist seaduse tasemel, on mitmeid, nimetan mõne tähtsama.

Kultuuriomavalitsusel puudub endiselt juriidiline staatus.

Rahvusnimekirja nõutud suurus 3000 isikut käib üle jõu soome kultuuriautonoomiale. Teistel seaduses toodud vähemusrahvustel sellist nõuet aga pole. Seaduses on kirjas: vähemusrahvuse kultuuriomavalitsusi võivad moodustada saksa, vene, rootsi ja juudi vähemusrahvusest isikud ja – rõhutan – nendest vähemusrahvustest isikud, kelle arv on üle 3000.

On suur oht, et soome kultuuriautonoomia võidakse lõpetada. Seaduslik alus valitsusel seda teha on.

Valitsus võib kultuuriautonoomia lõpetada, kui vähemusrahvuse rahvusnimekirja andmetel on Eestis alaliselt elavate vähemusrahvusse kuuluvate isikute arv viimase viie aasta jooksul alla 3000. Ka siis, kui kahel järgmisel kultuurinõukogu valimisel ei suudeta koostada nõuetekohast valijate nimekirja.

Nüüd on seadusepügalate vahelt otsides leitud võimalus valimised lõpuks siiski välja kuulutada, olgugi et nimekirja pikkus jääb endiselt nõutule alla. Kuid kui kahel järgmisel kultuurinõukogu valimisel osaleb alla poole valijate nimekirjadesse kantud isikuist, võib valitsus ikkagi kultuuriautonoomia lõpetada. Valimised on 17.–19. novembrini ja need peetakse posti teel. Valimistel osalemiseks ei pea sõitma valimisjaoskonda valimiskasti juurde.

Probleeme on teisigi. Lisaks vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seaduse muutmisele on vaja muuta ka vähemusrahvuse kultuurinõukogu valimise eeskirja, sest senine ei vasta enam kehtiva õigussüsteemi põhi­mõtetele.

Mullu mais pöördusime selles küsimuses õiguskantsleri poole. Vastuseks saime täiesti arusaamatu teksti, millest saab järeldada, et ise olete süüdi.

Tsitaat kirjast: «Ilmselt on eluline küsimus, kuidas peaks kultuurinõukogu ennast kehtestama olukorras, kus riigi toetusi saavad ka vabaühendused, kes oma tegevust kultuurinõukoguga ei kooskõlasta. See ei ole aga küsimus seaduse põhiseaduspärasusest, vaid praktikast. Kultuuriomavalitsuse valimiste tulemusel moodustatud organite tähtsus ja võim ei ole tagatud seadusega, vaid sõltuvad nende enda tegevusest. Nagu juba öeldud, on vähemusrahvuse kultuuriomavalitsuse oluliseks eelduseks iseorganiseerumise võime. Juhul kui vähemusrahvuse esindajad valitsemises selgusele ei jõua, siis riigilt ei saa nõuda üksmeele kehtestamist. Seaduses sätestatud tingimustele mittevastavuse korral kuulub omavalitsusasutuste tegevus lõpetamisele.»

Sellest õiguskantsleri vastusest nähtub, et asja ei võetud menetlusse ning vastuse koostamise aluseks on kultuuriministeeriumi arvamus.

Jonni me ikkagi ei jätnud ja selle aasta maikuus pöördusime koos rootsi vähemusrahvuse kultuurinõukogu esimehega lootusrikkalt peaminister Jüri Ratase poole. Riigikantselei küsis seejärel kultuuriministeeriumi seisukohta. Kultuuriministeeriumi vastuse kokkuvõte oli: «Kultuuriministeerium ei kavanda hetkel selles õigusloomelisi muudatusi.»

Sellele lausele eelneb ebamäärane selgitus, mis on sarnase «käekirjaga», nagu oli  õiguskantsleri vastus.

Seega ring on sulgunud. Eesti Vabariigis ei ole meil enam kellegi poole pöörduda. Eesmärk on soome vähemusrahvuse kultuuriautonoomia lõpetamine kehtiva seaduse alusel.

Samas teisi vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seaduse mainitud vähemusrahvusi selline oht ei varitse.

Tagasi üles