Inimhinged on läinud, nende põrmud ja kalmud jäid inimeste valda

August Kitzbergi kalm 1933. aastal ning tänapäeval. Esialgu paiknes graniitalusel pronksbüst, kuid see varastati ära. 1959. aastal paigutati hauasambale graniidist büst.

FOTO: Ants Linnardi erakogu / Margus Ansu

Möödunud aastal avas Tartu linnamuuseum rahvaülikoolilaadse Ülejõe Akadeemia. Emajõe vasakpoolse kalda huvitava käekäiguga ajaloolisi paiku tutvustavate loengutega kaasnesid jalutuskäigud kohapeal, ka kalmistutele. 

Ühel sellisel retkel jahmatas osalejaid Eesti suurmehe Karl August Hermanni räämas ja paljaks rüüstatud hauasammas Uus-Jaani kalmistul. Spontaanselt vallandusid küsimused. Kellele kuuluvad meie suurmehed? Meile! Nad on ju meie omad. Nad on ju meie elu rikastanud ja arendanud. 

Aga kellele kuuluvad nende kalmud? Sellele on küsija saanud mitmesuguseid vastuseid. Näiteks: eks kalm kuulu kadunukesele endale või tema perekonnale, suguvõsale. Tundlikumad on jälle vastanud: meile kõigile! Kuid kes need meie on?

Linnamuuseumi loengute sarjas tegi mõtlemapaneva ettekande akadeemilise muinsuskaitse seltsi vilistlasklubi liige Ille Palm, kes kõneles Raadi Vana-Jaani kalmistu 1940.–50. aastate kaose loost.

Raadi kalmistut aitasid päästa ka Tartu ülikooli 350. aastapäev ja laulev revolutsioon.

Ettekanne põhines professor Herbert Normanni märkmetel. Normann oli sisehaiguste arst ja õppejõud, kelle suur huvi oli kalmistud, eriti Tartu Vana-Jaani kalmistu. Õppejõuna pälvisid tema tähelepanu eelkõige ülikooli arstiteadlaste ning teiste õpetlaste hauakohad ja kalmude olukord.

19. sajandil kutsuti Euroopa teadlasi saksa õppekeelega Tartu ülikooli loenguid pidama. Mitmele õpetlasele jäi Tartu nende elu viimse hingetõmbe kohaks. Paljud neist maeti Vana-Jaani kalmistule.

Professori missioon

Ent teise maailmasõja kaos haaras endasse ka kalmistud. Professor Normanni märkmetest ilmneb, et Vana-Jaani kalmistu kui kunagi kõige hoolitsetum Tartu surnuaed oli sõja järel metsistunud, hauatähised võsastunud põõsaste ja hekkide varju jäänud.

Normann algatas Tartu ülikooli õppejõudude ja tuntud vaimuinimeste kalmude tuvastamise ja korrastamise, tema algatust toetasid ka kolleegid Eduard Aunap ja Nikolai Veiderpass, samuti Õpetatud Eesti Selts, kirjandusmuuseum, loomaarstid. Korrastati hauakohti, istutati ilupõõsaid. 

Herbert Normanni kõigutamatu veendumus oli, et kalmistukultuuri ja Tartu õpetlaste kalmukohad päästab nende tuvastamine, korda tegemine ja korras hoidmine. Koos isiklikult palgatud abilise Anna Tilgaga jätkas ta kindlameelselt teadlaste haudade hooldamist. Hea näitena on ta märkinud linnaraamatukogu, kes algatas kirjanike haudade korrastamise. 

Haritusega matsluse vastu 

1992. aasta 25. juuli Postimehes ilmus teade, et Uue-Jaani kalmistul asuvalt Hugo Treffneri  hauasambalt varastati büst. Kas oleks osanud maapoistele haridust anda sooviv ja selleks kooli asutanud mees arvata, et kunagi, kui haridus on juba enesestmõistetavalt kõigile kättesaadav, tuleb keegi ja rüüstab kalmu, et tema portreekuju rahaks teha?

Kui vasevargus Eestis õilmitsema hakkas, käinud koolidirektor Helmer Jõgi koos skulptor Mati Karminiga kuju üle vaatamas. Nad olnud kindlad, et seda küll keegi lahti kangutada ei jaksa. Kuju oli küll kraabitud, ilmselt metalliproovi võetud. Lehes paluti teada anda, kui keegi midagi kahtlast oli märganud. 

Väärika ajalooga Treffneri kool pole matslusele alla andnud. Kooliasutaja büst tähistab taas tema kalmu. 

Paljud siiani tähelepanu äratavad hauatähised on tellinud ja püstitanud omaaegsed seltsid, ameti- ja kutseühendused, erialaliidud, rääkimata jõukate kaupmeeste ja töösturite poolt oma suguvõsale püstitatud hauatähistest või kabelitest.

1930. aastal loodi Eesti kirjanike liidu juurde August Kitzbergi mälestuse jäädvustamise komitee. Kitzbergi mälestussammas avati Raadil Maarja kalmistul 1930. aasta 15. juunil. 

Samba graniitalusel paiknes kujur Jaan Koorti loodud kirjaniku pronksbüst. Sellelegi kujule tuli varas järele. Praeguse graniidist büsti autor on skulptor Anton Starkopf, uus kuju paigutati sambale 1959. aastal.

Lõpp hea, kõik hea ei kehti kahjuks Karl August Hermanni hauasamba puhul, mis avati 1923. aasta 23. septembril.

Samba avamise korraldasid Eesti kirjandusselts ja teater Vanemuine. Mälestuspäev algas juba hommikul rahvast pilgeni täis teatrisaalis. Peeti kõnesid. Laulsid koorid. Rongkäigus, lipud ja pärjad ees, liiguti orkestri saatel Puiestee tänava poole Uus-Jaani kalmistule. 

Kujur Voldemar Melnik (Mellik) avas hauasamba. Selle ülaosal kõrgus klassikaline urn, samba esiküljel paiknes Hermanni profiilis pronksist peakuju, tema nimi, selle all loorberipärjaga ümbritsetud lüüra kujutis. Esimesena asetas pärja hauasambale riigikogu esimees Jaan Tõnisson. 

Karl August Hermanni hauasammast on rüüstatud ja siis jälle taastatud ja jälle rüüstatud. Selle praegune seisund on nukker, suurmehe mälestust riivav. 

Euroopa kultuuripärandis

Praegu on Tartu linna asutusel Kalmistu hallata 77 hektarit kalmudega maad, millel  paikneb üle 37 000 hauakoha. Igal kalmul on oma lugu.

Kampaaniad on aidanud Tartu kalmistute seisukorda siiski tunduvalt parandada.

Raadi kalmistut, eriti selle Vana-Jaani osa, aitasid päästa Tartu ülikooli 350. aastapäev ja laulev revolutsioon. Tärkas meie-tunne. Missioonitundega, sõna ja teoga, alustas suurmeeste kalmude korrastamist akadeemiline muinsuskaitse selts. Taas päästeti võsast mitmete õpetlaste ja kultuuritegelaste hauatähised, jälle said nähtavamaks nimed ja aastaarvud. 

Loodetavasti võimendavad meie-tunnet eelseisvad tähtpäevad Eesti Vabariik 100 ja emakeelne Tartu ülikool 100. Tartu linna asutust Kalmistu peab vormis hoidma aga fakt, et Raadi kalmistu on võetud kultuuripärandina Euroopa kalmistute nimekirja. Kindlasti mitte sellepärast, kui palju siit on metalli ja graniiti röövitud, vaid ikka tunnustatud õpetlaste ja kultuuritegelaste kalmude ja meie kujurite loodud hauatähiste pärast.

Karl August Hermanni tähenduslike sümbolitega hauasammas 1926. aastal ja üheksakümmend üks aastat hiljem.

FOTO: POSTIMEES 1926 / MARGUS ANSU

Tagasi üles