Päevatoimetaja:
Eili Arula
(+372) 739 0339

Voldemar Kuslap laskis Emajõelinna kalmistuile mõeldes kriitikanooli

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Mitukümmend aastat surnuaedadel huviga ringi vaadanud Voldemar Kuslap annab autogrammi oma raamatusse «Jalutuskäigud Eesti kalmistutel».
Mitukümmend aastat surnuaedadel huviga ringi vaadanud Voldemar Kuslap annab autogrammi oma raamatusse «Jalutuskäigud Eesti kalmistutel». Foto: Raimu Hanson

Voldemar Kuslap tõi veidi enne hingedepäeva lugejate ette oma suure harrastuse tulemusena raamatu, millest saavad abi need, kellele meeldib kalmistutel vaadelda kultuuriloolise tähtsusega hauatähiseid. Teose esitlusel Tartus tõi ta esile mõndagi sellist, mis võiks Emajõelinna kalmistuil olla paremini.

Armastatud laulja on oma äsja ilmunud teoses «Jalutuskäigud Eesti kalmistutel» (kirjastanud Fookus Meedia) Tartu surnuaedade sissejuhatuseks lk 337 kirjutanud alljärgmist.

«Tartu linna kalmistud, eriti Raadi, on kui rikkalik vabaõhumuuseum, kuhu on maetud sadu tunnustatud vaimuinimesi. Nii saab kalmistutel imetleda huvitavaid hauaskulptuure, sepisaedu … ja nii mõnegi minevikusuuruse mahajäetust. Siin leidub mõtlemisainet nii linna- kui kalmistujuhtidele.»

Unustatud vaimusuurused

441-leheküljelise teose esitlusel mitmekümne huvilise ees Tasku Rahva Raamatus rääkis Voldemar Kuslap muu huvitava hulgas, et Tartu kalmistud on suhteliselt heas korras. «Aga ma pean lisama ka kriitikanooli, sest paljud teie vaimusuurused paistavad üsna unustatud olukorras,» ütles ta.

Kuslapi sõnul on hauaröövlite-metallivaraste poolt umbes 20 aastat tagasi halastamatult rüüstatud helilooja, keelemehe ja ajakirjandustegelase Karl August Hermanni hauasammas. Maailmakuulsa arstiteaduse doktori professor August Rauberi kalmu hauasammas on samamoodi ilma jäänud pronksbareljeefist, -initsiaalidest ja -daatumitest. «Oleks aeg leida raha nende taastamiseks,» lisas Kuslap. «Muidu ei saa öelda, et Tartu on vaimulinn.»

Kalmistutel saab imetleda huvitavaid hauaskulptuure, sepisaedu … ja nii mõnegi minevikusuuruse mahajäetust, kirjutab Voldemar Kuslap.

Hauarüüstajate tegevuse tagajärgedest on juttu ka raamatus lk 379 keeleteadlase Mihkel Veske graniitsamba puhul: «Selle otsas oli varem August Weizenbergi tehtud pronksist büst, kuid nüüd on see samuti barbaarselt kadunud …»

Kurva teema lõpetuseks nimetas Kuslap esitlusel etnograafi, kunstipedagoogi ja heategija Aino Järvesoo hauda, mis tekitab talle piinlikkust, sest hooldamas seda Raadi kalmistul eriti tihti ei käida.

Raamatu kirjutanud laulja see kriitikanool annab juba varsti silmaga nähtava tulemuse: üks esitlusel osalenud lugupeetud tartlane teatas pühapäeval Tartu Postimehe reporterile, et teisipäeval, kui on vähegi sobivat ilma, peaks Järvesoo haud korda saama.

Vajadused ja võimalused

Mida aga on öelda Tartu linna asutuse Kalmistu juhatajal Enn Veenperel?

Kõigepealt loetles ta seda, mida on Tartu linna ja muinsuskaitseameti rahaga meie linna kalmistutel viimastel aastatel restaureeritud ja muul moel korda tehtud. Loetelu on päris pikk. Sinna kuulub ka Mihkel Veske hauasamba büst, mis on juba mõnda aega oma endisel kohal, kuigi raamatus on kirjas vastupidi.

«Tartu kalmistutel on umbes 37 000 hauaplatsi, neist väga suurele osale on sängitatud Eesti kultuuriloos olulisi isikuid. Isegi kui suunata enamik Tartu linna eelarvest igal aastal restaureerimistöödeks kalmistutel, ei saaks ka siis kõiki vajalikke töid ära teha,» ütles Veenpere.

Et rahalised käärid vajaduste ja võimaluste vahel on väga suured – ja mitte ainult Tartus, vaid terves Eestis –, on mitmed asutused ja organisatsioonid oma õla ja raha alla pannud. Siinkohal tõi ta näitena Tartu ülikooli ja ERMi sõprade seltsi.

«Selliseid töid on lootust koostööna ära teha ka järgmistel aastatel, näiteks Johann Voldemar Jannseni ja August Weizenbergi hauaplatsid Raadil,» lisas Veenpere. «Need näited võiksid olla eeskujuks ka teistele organisatsioonidele, kellega on seotud ühe või teise kultuuritegelase matusepaik, sealhulgas Karl August Hermanni ja August Rauberi hauad Puiestee kalmistul. Ja küllap saavad needki korda.»

Lõpetuseks rõhutas Kalmistu juhataja, et oma suurmeeste ja -naiste mälestust me peame hoidma laiemalt võttes siiski kõik. «Seega mitte «tehtagu», vaid «tehkem»,» lisas ta.

2. november, hingedepäev

2. november on hingedepäev. Sel puhul käivad paljud haudadel ja süütavad küünla.

Voldemar Kuslap rääkis oma raamatu «Jalutuskäigud Eesti kalmistutel» esitlusel, et Estonia teatris on kombeks käia sel ajal kunagiste kolleegide kalmudel. Peale selle paneb ta kodus küünla lauale. Aga üldiselt ta sombuste rusuvate ilmadega kalmistule ei tiku.

August Rauberi (1841–1917) graniidist (vasakul) ja Karl August Hermanni (1851–1909) dolomiidist hauasammas Puiestee kalmistul.
August Rauberi (1841–1917) graniidist (vasakul) ja Karl August Hermanni (1851–1909) dolomiidist hauasammas Puiestee kalmistul. Foto: Sille Annuk
Tagasi üles