Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/10/19/4612021t1h0cb3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/10/29/7264813t1h78c2.jpg)
Tänapäevane muuseum ei saa olla asutus, mis koondab vitriinidesse portsu esemeid, varustab need kuivade faktidega ning ootab, et inimesed neid vaimustunult vaatama tulevad. Muuseum peab ajaga sammu pidama, pakkuma kaasarääkimis- ja mõtlemisvõimalust ega saa jääda pelgalt neutraalseks kõrvaltvaatajaks.
Sellised tõdemused jäid kõlama reedesel Tartu linnamuuseumi ajaloopäeval, kus muuseumide ja teadusasutuste töötajad arutlesid, kuidas saaksid muuseumid ühiskonnas toimuvas rohkem kaasa rääkida.
Kõne all olnu saab kokku võtta mõiste alla «sotsiaalne muuseum» ning nagu tõdes Tartu linnamuuseumi direktori kohusetäitja Marge Rennit, on see muuseumidele väga oluline teema.
Majast välja
«Maailm muutub väga kiiresti, osalt on see tingitud digipöördest ja tehnoloogia väga kiirest arengust, kuid osalt toimuvad muutused digipöördega paralleelselt,» kõneles Rennit.
Muuseumid ei saa jääda nendes muutustes endiseks, nad ei saa olla konservatiivsest institutsioonist kõrvaltvaatajad, vaid neil tuleb muutuda koos muutuva ajaga.
Linnamuuseumi kõige suuremaks «majast välja»-projektiks oli mullu ja tunamullu ellu viidud Ülejõe linnaosa kogukonnaprojekt. Sellega sooviti ühelt poolt sügavamalt tutvustada seda Tartu üht põnevamat piirkonda, teisalt oli eesmärk Ülejõe elanike otsene kaasamine mitmekesisesse tegevusse.
Arvan, et need ajad on möödas, kui kõrges tornis otsustatakse, mida, kuidas ja kellele näidata, rääkis Merilin Piipuu.
Kuigi palju kavandatut sai edukalt teoks, pidi Rennit nentima, et sotsiaalse muuseumi kontseptsioon täiel määral siiski ei teostunud. Näiteks sooviti ellu kutsuda Ülejõe selts, kuid sellest asja ei saanud. «Kogukonna kaasamine loodetud määral ei õnnestunud,» tunnistas ta.
Okupatsioonide muuseumi tegevdirektori Merilin Piipuu ettekanne kandis sõnumit, et muuseum võib muuta inimese elu. Ta tunnistas, et see võib olla idealistlik soov, kuid muuseumil peab olema julgust võtta sotsiaalne vastutus, muuseum ei saa jääda ühiskondlike protsesside neutraalseks pealtvaatajaks.
/nginx/o/2017/10/29/7264815t1h60b3.jpg)
«Me peame küsima, millist näitus on vaja kogukonnal, mis teemad inimesi kõnetavad. Muuseum peab vaatama, millest kirjutavad tänased ajalehed,» ütles Piipuu. Ühe hea näitena tõi ta välja Tartu linnamuuseumi mulluse prüginäituse (pildil), milles oli osavalt põimitud ajalooline aines ja tänapäevane probleemistik.
Merilin Piipuu rõhutas, et sotsiaalse muuseumi tee ei ole ainus võimalik viis tänapäeval muuseumimaastikul inimesi kõnetada, kuid selles peitub väga suur potentsiaal. «Igal muuseumil on oma tee, aga nii, nagu areneb ühiskond, peavad ka muuseumid koos ühiskonnaga arenema,» ütles ta.
Piipuu täpsustas, et inimesed ootavad nii muuseumidelt kui ka teistelt asutustelt kaasavat hoolivust. «Need ajad on möödas, kui kõrges tornis otsustatakse, mida, kuidas ja kellele näidata. Inimesed tahavad ise rääkida, tahavad, et neid kuulataks, et nende arvamusega arvestataks,» rääkis ta.
Ebamugavad teemad
Kuid ehk toob teadlik loobumine neutraalse kõrvaltvaataja staatusest ning sotsiaalse vastutuse võtmine kaasa hoopis selle, et avalik-õiguslik muuseum riskib võimude põlu alla sattumisega ning turvalisem oleks «ohtlikud mõtted» juba eos kõrvale jätta?
Merilin Piipuu usub, et meie ühiskond on siiski piisavalt vaba ning sellist asja ei saa juhtuda. Kui siiski juhtub, tuleb sellistele ilmingutele sirge seljaga vastu astuda.
Kolleegiga nõustus ka Valga muuseumi direktor Pikne Kama, kes tõdes, et pole võimalik kõigile meeldida. «Konfliktid ja vastakad tunded pole otseselt halb, sest need sunnivad nende teemade üle mõtlema ja arutlema ning tekitavad emotsioone. Seega ongi üheks muuseumi rolliks ebamugavate teemade käsitlus,» arutles ta.