«Me peame küsima, millist näitus on vaja kogukonnal, mis teemad inimesi kõnetavad. Muuseum peab vaatama, millest kirjutavad tänased ajalehed,» ütles Piipuu. Ühe hea näitena tõi ta välja Tartu linnamuuseumi mulluse prüginäituse (pildil), milles oli osavalt põimitud ajalooline aines ja tänapäevane probleemistik.
Merilin Piipuu rõhutas, et sotsiaalse muuseumi tee ei ole ainus võimalik viis tänapäeval muuseumimaastikul inimesi kõnetada, kuid selles peitub väga suur potentsiaal. «Igal muuseumil on oma tee, aga nii, nagu areneb ühiskond, peavad ka muuseumid koos ühiskonnaga arenema,» ütles ta.
Piipuu täpsustas, et inimesed ootavad nii muuseumidelt kui ka teistelt asutustelt kaasavat hoolivust. «Need ajad on möödas, kui kõrges tornis otsustatakse, mida, kuidas ja kellele näidata. Inimesed tahavad ise rääkida, tahavad, et neid kuulataks, et nende arvamusega arvestataks,» rääkis ta.
Ebamugavad teemad
Kuid ehk toob teadlik loobumine neutraalse kõrvaltvaataja staatusest ning sotsiaalse vastutuse võtmine kaasa hoopis selle, et avalik-õiguslik muuseum riskib võimude põlu alla sattumisega ning turvalisem oleks «ohtlikud mõtted» juba eos kõrvale jätta?
Merilin Piipuu usub, et meie ühiskond on siiski piisavalt vaba ning sellist asja ei saa juhtuda. Kui siiski juhtub, tuleb sellistele ilmingutele sirge seljaga vastu astuda.
Kolleegiga nõustus ka Valga muuseumi direktor Pikne Kama, kes tõdes, et pole võimalik kõigile meeldida. «Konfliktid ja vastakad tunded pole otseselt halb, sest need sunnivad nende teemade üle mõtlema ja arutlema ning tekitavad emotsioone. Seega ongi üheks muuseumi rolliks ebamugavate teemade käsitlus,» arutles ta.