Endine pulmavanem koondab töötuid

Tiit Järv võttis tööklubi loomise initsiatiivi enda kätte, sest tal on valus kuulda, nagu oleks tööd igal pool palju ja töötud inimesed lihtsalt laisad. «Ma tunnen seda väidet valusalt enda pihta käivat,» ütleb ta ega ole sugugi nõus. Foto: Margus Ansu

Töötu mees Tiit Järv istub Tartu raekoja istungisaalis, paberid ees ja presidendi pilt selja taga. Ta näeb välja väga esinduslik ning sobiks linnavalitsuse istungit juhatama küll.

Proloog

Tegelikult ootab Tiit Järv teisi omasuguseid ehk töötuid. Istungisaali on raad neile lahkelt selleks korraks lubanud. Tiit Järv on kohal pool tundi varem, veeretab näppude vahel pastakat ja ootab. Ta ei tea, kas tullakse ja kes tulevad.

Tartu Ärinõuandla korraldas nimelt enam kui kaks nädalat tagasi maakonna ettevõtlikele töötutele motivatsioonipäeva. Just sel päeval tärkas tööd otsivate inimeste rinnas natuke mässumeelne idee – luua töötute klubi.
Ükski koolitaja ei näe ju tööd otsiva inimese hinge sisse, et mida ta päriselt tunneb või vajab – sellepärast. Niisuguse idee toetajaid ja kaasamõtlejaid Tiit Järv parasjagu ootabki.

Tiit Järvel endal on jutustada mitu edu- ja mitu tusalugu. Ta on olnud pulmavanem ja matusekõneleja, taksojuht ja kultuuritöötaja. Üheksakümnendatel sukeldus ettevõtlusesse, oli ühes firmas kommertsdirektor, teises tegevdirektor ja kolmandas projektijuht. Leidis üles äritegemise plussid ja miinused. Siis pettus. Pühkis Maarjamaa tolmu aastateks jalgadelt ning rügas kodunt kaugel, kuni tervis üles ütles.

Nüüd on ta tagasi. Ja leiab, et töötu staatus on ebanormaalne ja sõna ise kole. Keegi ei istu ju tööta, tegemist jätkub igal mõistlikul inimesel. Aga ka teenida on vaja.

«Töötuid ei tohi nimetada tolvaniteks ja muiduleivasööjateks ainuüksi sellepärast, et mõned on sellised,» on Tiit Järve kindel seisukoht.

Uksest astub sisse särava näoga Lea Põvvat. Tema ei ole töötu. Ta ütleb, et on «vaba kapital».

Selgub, et Lea Põvvat oli vahepeal seotud Tartu mõttetalgute initsiatiivist sündinud Elukunstiklubiga. Ta on olnud rakkes ka töötukassa mobiilse nõustamise ehk MOBI-projektiga ehk käinud maakondades inimestega kohtumas ja nendega kohalikku tööturu olukorda vaagimas.

Kuna Elukunstiklubi aga lagunes, muretseb Lea Põvvat nüüd kõige rohkem selle pärast, kuidas teha uut nii, et see jälle laiali ei läheks.

Et kui kõik siinsed asutajaliikmed näiteks nädala pärast töö leiavad ja klubist lahkuvad, kuidas siis loodud ühendusest uutele tööotsijatele ikkagi tuge oleks.

Õpetaja

Tuleb Sulev Leit, väga usaldusväärse olekuga mees. Kutsumuselt õpetaja, kes on kiindunud matemaatikasse ja füüsikasse ning kel on loomupärane sund olla kursis maailma paljude asjadega. Läbinud mitu ringi koolitusi ja koolitajate koolitusi. Huvitub programmeerimisest, inimkonna ajaloost, psühholoogiast. Kõige tähtsam asi elus on tema meelest see, et inimese vaim püsiks värske.

«See, kui inimene teab, kuidas oma CV kokku panna, ei anna talle veel tööd ja leiba. Kas neid CVsid üldse läbigi loetakse,» arutleb ta. «Igasugu vahvaid koolitusi on... Inimene tuleb neile suurte lootustega. Õpetajaid on igal pool tohutu hulk, aga tööle võetakse ikka sugulasi ja tuttavaid.»

Sulev Leiti kõrval seab end sisse Rein Teugjas, kes «puhkab» juba kaks kuud. Käib vestlustel, vaatab ringi, otsib siit ja sealt.

Kraanajuht

Tema lauanaabriks satub omakorda Vello Kivi, kes on pidanud elus mitmesuguseid ameteid, olnud auto- ja kraanajuht. Viimased kaks aastat aga – ei midagi.

Vello Kivi on käinud mitmel koolitusel – projektikirjutajate koolitusest mittetulundusühingute loojate baaskoolituseni välja. Tavalised inimesed ei tea pooli asjugi, mida Vello Kivi teab. Ajaviiteks lõi ta mittetulundusühingu Tehnikaringlus.

«Ma ei ole töötu, ma olen palgatu,» sõnab ta ja jagab laiali infovoldikud, kus on kirjas, et tema ühing Tehnikaringlus alustab kevadist kogumiskampaaniat, kus igaüks saab ära anda mittevajalikud elektroonika- ja infotehnoloogiaseadmed.

Vello Kivi loodud firma parandab kasutuskõlbliku tehnika ära ning jagab kas lasterikastele peredele või erivajadustega inimestele või nende organisatsioonidele tasuta laiali.

Kivi firma teeb ka koostööd lastekaitse- ja sotsiaaltöötajatega. Niisugune suurepärane rakendus on Vello Kivil, kasumiga null.

Mees on ka projekte kirjutanud, aga saanud aina negatiivseid vastuseid. Ja tema meelest on nõnda, et olgu projekt nii hea kui tahes, kõigepealt peab endale ikka reklaami, nime ja tausta tegema.
«Alles siis võib kellelgi plahvatada, et ahah, see on see inimene, alles siis võib hakata lõpuks ka raha tulema,» räägib Vello Kivi.

Enne napisõnaliseks jäänud Rein Teugjas hõikab vahele: «Me kõik oleme olnud mingil ajal head tegijad, aga praegu ei ole meil enam kohta. Me peame uue koha leidma ja otsast peale alustama!»

Ema

Siiri Vessmann on kohal koos sõbrannaga. Ta on oma kolme lapsega kodus. Ja vahepeal on tema tööandja pankrotti läinud. Nüüd on ta kaalunud, et kuigi on lõpetanud aianduseriala ja töötanud vahepeal joonestajana, võiks ta tegelda hoopis millegi muuga. Aga millega, seda Siiri Vessmann veel ei tea.

Anne Sulb on hariduselt vene filoloog. Ta on palju reisinud ja naudiks hea meelega reisikirjade kirjutamist. Ta on füüsilisest isikust ettevõtja ning tegeleb aiapidamisega.

«Me kõik oleme siin üleharitud ja meil on nälg majas! Me peame kuskilt otsast teenima hakkama... Me võiksime mitme pealegi kas või firma luua.»

Ka rõhutab Anne Sulb, et uue klubi loomisel tuleb osata eristuda. «Neid klubisid on enne ka tehtud – me kõik oleme neid näinud.»

Korraga astub uksest sisse kiirest kõnnist hingeldav Eevi Metsaots. Palub vabandust, et hilines, sest tuli otse koolituselt.

«Täiskasvanute pidevõppe toetamine ja karjääri planeerimise oskused,» vuristab ta soravalt, andes aimu oma koolituse sisust. Eevi Metsaots ei tee saladust, et on olnud tööta juba kaks aastat. Aga praegu on ta veendunud, et just selline psühholoogiline tugi, mida sel koolitusel näikse pakutavat, aitab teda väga. Ta ütleb, et muudatuste ajal on äärmiselt tähtis saada enda kohta rohkem teada.

Tiit Järv unustab vahepeal koosoleku juhtimise ja laseb kohalolijatel omasoodu kõnelda. Siis ärkab ja teeb asjalikke vahekokkuvõtteid. Püüab inimesi küsitledes aru saada, kas loodava klubi puhul oleksid olulised oma ruumid ja mida neis ruumides ette võtta. Mida inimesed ootavad ja kuidas nad usuvad oma ootusi täituvat.

Sõna töötuklubi ei meeldi  kellelegi. Parem nimi on tööklubi, seletava alapealkirjaga «Töötud organiseeruvad».

Linnaametniku sõna

Tartu linnavalitsuse sotsiaalabiosakonna peaspetsialist Indrek Rohtla toetab kokkutulnute algatust siiralt. Ta ei ole saanud lühikese etteteatamisaja tõttu küll ise sellele kogunemisele tulla, aga ütleb nii oma tervituskirjas.

«Suurim risk, mida linnavalitsuse sotsiaaltöötajad oma igapäevatöös näevad, on see, et vaatamata eri teenustele ja toetustele jäävad pikka aega tööta inimesed isolatsiooni. /.../ Loodame, et olete üksteisele toeks ja jagate positiivseid kogemusi. Oluline on säilitada suhtlemissoov ja -julgus,» seisab seal.

Tiit Järv on määranud tööklubi järgmise koosolekuaja. See on 9. mail kell 10 Tartus Raekoja plats 12 maja teise korruse saalis. Koos Indrek Rohtlaga on seal lubanud osaleda ka Tartu linna sotsiaalabiosakonna sotsiaaltööteenistuse juhataja Merle Kivest.

Sõelutakse läbi kõik mõtted, mis siin sõelale jäid.

Epiloog

Tiit Järve viimane koolituskogemus pärineb dokumendihalduse õppuselt.

«Üks räägib ühte, mõni teine mõnest teisest koolitusfirmast aga täpselt sedasama, ainult sõnad on teised. Me kõik ei jõua kõiki koolitusi läbi käia,» ütleb ta otsustavalt. «Me peame ka ise oma enesehinnangut tõstma ja julgust kasvatama. Seda meil ju jätkub?!»

Viimane lause jääb küsimusena õhku ja saalis on hetk vaikust.

Vaikuse lõhub Eevi Metsaotsa südikas hääl: «Aga vaat ei jätku – selles ongi ju küsimus!»