ERMi juhi valimine on lõpusirgel. Loe, mida Tõnis Lukas ja Alar Karis muuseumi töötajate küsimustele vastasid

Alar Karis, Tõnis Lukas Foto: Jaanus Lensment, Kristjan Teedema

Täna kell 11 algab kultuuriministeeriumis Eesti Rahva Muuseumi (ERM) järgmise direktori valimiseks juba juulis välja kuulutatud konkursi viimane voor. Valimiskomisjoni ette astuvad kaks kandidaati: 2012. aasta lõpust ERMi juhtiv Tõnis Lukas ja riigikontrolör Alar Karis. 

Avalikkusele pole rahvusmuuseumi direktoriks soovivad inimesed oma tegevuskavu ja seisukohti laiemalt tutvustanud. Ka direktori valimisest kõrvale jäetud ERMi töötajatel on küsimusi, kuid seni vähe vastuseid. Nii koguski Tartu Postimees muuseumi töötajate küsimused kokku ning palus Tõnis Lukasel ja Alar Karisel neile vastata. 

ERMi direktori valimise komisjon teeb otsuse, kellest saab järgmine direktor, loodetavasti reedese päeva jooksul, teatas kultuuriministeeriumi kommunikatsiooninõunik Meelis Kompus. «Ent see on mõistagi komisjoni otsus, sest õigusakt jätab võimaluse ka näiteks lisavestlusvooruks, kui selle järele nähakse mingil põhjusel vajadust,» lisas ta. 

Konkursi võitja asub ERMi direktorina Tartus tööle 22. jaanuaril 2018 ning temaga sõlmitakse tööleping kuni viieks aastaks.

Miks kandideerite ERMi juhiks?

Lukas: Kandideerin, sest minu jaoks ei ole see pelgalt ametikoht, vaid missioon viia uutesse tingimustesse asumise protsess lõpule ja häälestada muuseum uues majas täiuslikult tööle. Praeguseks on kujunenud muuseumis ka tugev ja südamega tööd tegev kollektiiv, kellega saavutame kõik eesmärgid.

Karis: Sellepärast, et mulle läheb korda Eesti Rahva Muuseumi käekäik ja tunnen, et tahaksin hea meelega muuseumi heaks oma teadmisi ja kogemusi kasutada. Juba Tartu ülikooli rektorina töötades sõlmisin ERMiga koostööleppe ja olen muuseumi tegevust huviga jälginud. 

ERMil läheb praegu hästi. Aga küsimus on selles, kuidas muuseum edasi areneb, missugune on see viie või kümne aasta pärast. Muuseumi tulevik on see, millega tahan tegeleda. 

Kas tahate olla juht või ERMi juht?

Lukas:  On suur vahe, kas juhtida muuseumi või saapavabrikut. Minu jaoks on ERM oma kindla rolliga rahvuslik mäluasutus, mille juhtimine on suur vastutus ja nõuab kõigi töötajate motiveerimist endast kõike andma. Siia tuleb panna kogu oma energia.

Karis: Ka ERMi juht peab olema juht. On teatud universaalsed omadused, mis on vajalikud mis tahes juhile, sõltumata sellest, millist asutust ta juhib. Juht peab suutma innustada inimesi ja aitama neil leida vajalikku fookust, et oleks võimalik saavutada seatud eesmärke. Näiteks peab juht olema partneriks muuseumis töötavatele teadlastele suundade valikul. 

ERMi juht ei pea tegelema ise iga detailiga, selleks on valdkondade asjatundjad. Juhil tuleb  esindada muuseumi huve laiemalt ja tagada, et muuseum areneks ja oleks oma ala parimatele atraktiivne koht, kus töötada. 

Mis on moodsa, 21. sajandi muuseumi põhiülesanded?

Lukas: Moodne muuseum on kaasav muuseum, avatud kultuurikeskkond, mille kõigis protsessides on roll ka külastajal ja laiemal avalikkusel. Ta annab mõtteainet ja kutsub kaasloomingule, näiteks ise näitusi koostama, või ajarändudele. Selle kogud peavad olema kõigile ligipääsetavad ka internetis. Ta on tehnoloogiliste arenduste esilekutsuja, mitte ainult kasutaja. Eesmärk on olla ka rahvusvaheliselt nähtav ja arusaadav.

Karis: Kuidas muuseum saab olla muutuva ühiskonna teenistuses ja seda ühiskonda kõnetada? Kuidas toimida üha enam killustuvas ühiskonnas, kus olulise info vood mattuvad mürasse, inimeste huvid ja arusaamad on pidevas muutumises ja suunatud hoopis muudele radadele, kui seni oleme harjunud? Kuidas ikkagi pälvida üldse kellegi tähelepanu? Millises vormis ja millise sisuga see oleks võimalik? Kuidas vältida sattumist lõksu, kus põhiaur kulubki vaid meeleheitlikuks tähelepanu peibutamiseks? 

Küsimusi on paraku rohkem kui vastuseid ja seda kogu maailmas. Samad probleemid on riikide ja ühiskondade ees mis tahes valdkondades. Ka näiteks riikide kõrgeimad auditiasutused murravad üle ilma pead, milline peaks olema nende roll uuenevates ühiskondlikes oludes, kus mingid aastaaruanded ei mängi enam rolli, kus juhtimine ja vastutavus muutuvad. 

Kas ERM on eesti rahva muuseum või turistide muuseum – kes on ERMi sihtrühm?

Lukas: ERMi esmane eesmärk on talletada oma rahva mälu ja harida Eesti inimesi. Samas on oluline nii näha kultuurisiseseid seoseid ja teiste kultuuride mõjutusi meie omas ning olla niiviisi paeluv ka teistele rahvastele. Turistide osa muuseumi külastajate hulgas järjest kasvab parema välisturunduse abil. 

Karis: Mitmel pool on märgitud, et ERMi mesinädalad külastajate hulga mõistes saavad paari aastaga läbi. Need, kes tulevad uudishimust ERMi uue hoone arhitektuuri või põnevaid visuaallahendusi vaatama ja kes siis ka ekspositsiooniga tutvuvad, saavad teatud hetkel otsa, kui üks või kaks korda selles majas käidud. Siis on jälle vaja uudset sisu, mis inimesi tõmbaks. 

On vaja mõelda, kuidas teha nii, et see muuseum pakuks inimestele edaspidi huvi just loomulikul teel, sest muuseumi ei saa inimesi kohustuslikus korras ajada. Muuseumis peab olema edaspidigi tegevust noortele ja ka täiskasvanutele. Tuleb leida raha, eelkõige omatulust, et ERMi väliala etapi viisi lõplikult välja arendada, tekitamaks sellest atraktiivne vaba aja veetmise keskkond. 

Ja mis puudutab turiste, siis on oluline lisaks siseturistidele arvestada sellega, et ka välismaalastel peab olema võimalik saada ERMis meie rahvast ja kultuurist kergesti arusaadav ülevaade, takerdumata seejuures allhoovustesse, mis on mõistetavad ehk ainult kohalikele. 

Kuidas peaks ERM pidama dialoogi oma rahvaga?

Lukas: Haridussüsteemi kaudu kindlasti. 2020. aastaks peaksime jõudma nii kaugele, et kõik põhikooli või gümnaasiumi lõpetajad oleksid vähemalt korra ERMis käinud. Täiendame kogusid rahva kaasabil ja teeme näitusi, mis lähevad korda ja pakuvad mõtteainet. 

Dialoogi eesmärk on püsiv sõprus, et külastajaid jätkuks ka tulevasteks aastateks ja üha rohkem oleks korduskülastajaid.

Karis: Suuliselt, kirjalikult, visuaalselt. Kõigi suhtlemisvõimaluste kaudu. 

Millisena kujutate ette ERMi näitusepoliitikat?

Lukas: Püsinäitused, eriti «Kohtumised», saavad igal aastal ühes või mõnes osas värskendava muudatuse, see tähendab, et ka püsinäitused muutuvad ja arenevad ajaga. 

Ajutiste näituste valikus on lisaks muuseumi kogudel põhinevatele näitustele plaanis atraktiivseid välisnäitusi, mille kohta ettevalmistuste tegemine ja tingimuste üle läbirääkimine käib. 

Jätkame osalusnäitusi, mille ideed tulevad tavainimestelt väljastpoolt muuseumi.

Karis: Tuleb leida uusi atraktiivseid näitusi, mis seoks eesti kultuuri rohkem sellega, mis toimub väljaspool Eestit. Olles ise aastaid elanud ja töötanud välismaal, leian, et ERM peaks näitama maailmakultuuri seoseid Eestiga välismaalastele ning Eesti seoseid maailmakultuuriga meie rahvale. 

Rahvusvahelise dimensiooni arendamine aitab tuua ERMi näitusi ka välismaalt, ja nagu olen muuseumi töötajate ülesastumistest sotsiaalmeedias lugenud, selle suunaga ka juba tegeldakse, mis on väga rõõmustav. 

Oluliselt tuleb arendada rahvusvaheliste näituste vahendamist: nii välisnäituste eksponeerimist ERMis kui ka muuseumi kogudel põhinevate näituste eksponeerimist suuremates partnermuuseumides välismaal. See on pikk protsess ja võtab aastaid. 

Pean väga tähtsaks ka seda, et ERM käiks oma näitustega üle Eesti suuremates kohtades – Tallinnas, Pärnus, Narvas, Viljandis. Selline mitmel pool huvi äratamine julgustab ehk inimesi võtma ette ka teekonda Tartusse ERMi peamajja. Seepärast on tähtis koostöö partnermuuseumidega üle Eesti, et näitusi vahetada. Ja tähtis on, et näitused kõnetaks ka neid, kelle kodune keel ei ole eesti keel. 

Millist tulevikku näete ERMil teadusasutusena nii pikas perspektiivis kui ka lähimal viiel aastal?

Lukas: ERMi kogu sisutegevus põhineb teadusel. Me tõstame ka teadustöö mõõdetavat taset. Muuseumi võimalus selleks seisneb koostöös teiste teadusasutustega, kaasa arvatud üha laienevas rahvusvahelises koostöös. 

Meie teadustöö peab väärindama muuseumi kogusid, olles just selle tõttu unikaalne. Fokusseerime oma teadustööd senisest selgemalt etnoloogia konkreetsetele alateemadele, muu kõrval näiteks toidukultuuri uurimine. 

Tahame tõusta rahvusvaheliselt tunnustatud teadus- ja arenduskeskuseks ka museoloogia vallas ning teha vajalikul määral ettevalmistusi, et suuta seitsme aasta pärast saada evalveeritud teadusasutuseks humanitaaria kõrval ka sotsiaalteaduste alal.

Karis: ERM on tugev tänapäevase muuseumina tegutsedes. Et aga olla vastavalt ambitsioonile ka jätkusuutlik teadusasutus, tuleb seda valdkonda tugevdada. 

Teadus- ja arendusasutusena jätkamiseks nii humanitaar- kui ka sotsiaalteadustes on vaja suurendada uurimisvaldkondade, nagu rahvakultuur, mälu ja mäletamispraktikad, teadusajalugu jms, publitseerimisvõimekust ning parandada teaduspublikatsioonide taset. 

Selleks tuleb veelgi tugevdada koostööd ülikoolide ja teadus­­asutustega, nagu Tartu ülikool, kirjandusmuuseum jt, kellega muuseumil on juba koostöölepingud. Teadus on teadus ja selle kvaliteedi puhul ei saa olla vahet, kas see on tehtud ülikoolis, muuseumis või garaažis. 

Kas ja kuidas peaks ERMist saama Eesti kultuuriloo vallas juhtiv teadus- ja arendus­­keskus?

Lukas: Rahvakultuuri alal me seda oleme. Kõik kultuuriloolised uurimused on perspektiivsed ikkagi koostöös ülikoolide teadlastega ja teiste muuseumidega. Oleme siin nende uuringute initsiaatorid, mis lähtuvad ERMi rikkalikest kogudest ja näitusteks vajalikust eeltööst.

Karis: Nagu rõhutasin ka teadustöö puhul, oluline on koostöö teiste asutuste ja institutsioonidega, kus kultuuriloo valdkonna aspekt on tugev. 

Mida tähendab teile külastajakeskne kaasav muuseum?

Lukas: Et ka külastajal on protsessis oma aktiivne roll – näituste omapoolse mõtestajana. Külastajate tagasisidet arvesse võttes muudame muuseumi ka kogu aeg elu- ja ajakohasemaks.

Karis: Ennekõike on see muuseum, mille elus ja toimimises saab osaleda nii panustaja kui ka kaasvastutajana. Näiteks saab ise olla osaline mingi näituse koostamisel ja teiselt poolt saada osa muuseumi teadmistest millegi läbitegemise kaudu. Mulle paistab, et nii ERMi kui ka teiste Eesti muuseumide tegevus tervikuna on võrreldes välismaa muuseumidega vägagi kaasav, julgen väita, et eesliinil. 

Pean oluliseks, et tuleb leida tasakaal muuseumi külastajate soovide ja ootuste ning muuseumi sisulise teadustöö vahel. 

Mis on teie tugevad küljed ERMi direktorina?

Lukas: Pean oluliseks kolleegide panust ja arvestan nende seisukohtadega. Arendan tasakaalustatult ERMi paljusid tegevusvaldkondi, seon nad tervikuks. Ajaloolasena tunnen muuseumi tegevusvälja.

Karis: Ennekõike kogemuste mitmekesisus. Olen teinud väga huvitavat ja mitmekesist tööd nii Eestis kui ka välismaal, mul on olnud au juhtida mitut ülikooli ja praegu riigikontrolli. Need kõik on mitte just väga lihtsa hingeeluga asutused. 

Kokkupuude väga erinevate inimestega on see, mis on mind kujundanud ja millist kogemust olen alati ka teistele soovitanud. Lisaks on mul teadlase taust ja teadustöö juhendamise kogemus.

Mis on teie nõrgad küljed ERMi direktorina?

Lukas: Peaksin senisest paremini tundma õppima muuseumi rikkalikke kogusid.

Karis: Kahtlemata vajaksin n-ö väljastpoolt maja tulijana mõningat aega, et luua põhjalik ettekujutus muuseumi asjade seisust eri valdkondades. Kuid mõnes mõttes on ka see hea: väljastpoolt näeb ehk mõnikord paremini seda, mida seestpoolt vaadates ei pruugi tähele panna. Sealhulgas näiteks ERMi teatud võimeid, töötajate teadmisi ja oskusi, mis on olemas, kuid mis ootavad võimalust end laiemalt avada. 

Kas on midagi sellist, mida teeksite muuseumi praegustes arenguplaanides põhimõtteliselt teisiti?

Lukas: Kuna praegune arengukava on strateegiline ja tehtud koostöös, siis tahan seda järgida. Muidugi tuleb seda arendada edasi vastavalt aja nõudele. Nii on meil juba hulga ideid ka lisaks kehtivas arengukavas kirjapandule.

Karis: Hiljuti valminud ERMi arengukava aastateks 2017–2020 oleks mulle direktorina kindlasti töös aluseks. Sest see pole lihtsalt dokument, vaid kollektiivne looming, mille juures on eriti tähtis see loomisprotsess, sest see on aidanud asju läbi mõelda. Samas on arengukava elav dokument, mida tuleb jooksvalt värskendada. 

Kas töörahu säilib ERMis ka pärast 2018. aasta jaanuari keskpaika, mil asub tööle järgmine direktor? 

Lukas: Kindlasti säilib.

Karis:  Ma ei tea küll ühtegi sündmust 2018. aasta jaanuari keskpaigas ega muul ajal, mis kuidagi võiks mõjutada töörahu ERMis. Loodan direktoriks saamise korral kindlasti töörahu hoida. Kellelgi ei ole põhjust karta, keegi ei peaks laskma end millestki hirmutada. 

Kas muuseumi struktuur jääb pärast 2018. aasta jaanuari keskpaika samaks?

Lukas: Põhijoontes jääb samaks.

Karis: Selle üle, milline on struktuur, mis toetab parimal viisil muuseumi tegevuse eesmärke, saab otsustada siis, kui on analüüsitud vajadusi, eesmärke ja võimalusi. Seda tuleb analüüsida regulaarselt. 

Ühegi asutuse struktuur ei saa olla kivisse raiutud, see peab käima kaasas vajadustega. Ent struktuur ei ole ka see, mida kogu aeg muuta.

ERMis on tugev ametiühing. Kuidas suhtute ametiühingusse ja kollektiivlepingusse? 

Lukas:  Ametiühing seisab meil kogu kollektiivi eest, nagu ka direktor – nii et meie ühine eesmärk on häid inimesi motiveerida. Kollektiivlepingu järjekordne sõlmimine, seega üle kinnitamine ja mõningane uuendamine, seisab ees lähiajal.

Karis: Ametiühing koosneb ERMi töötajatest, kes on vabatahtlikult ühinenud, et kaitsta suhetes juhtkonnaga oma huve. Ju siis on selleks olnud vajadust. Ametiühingul on kindlasti võimalik nii ERMis kui ka muus asutuses edendada ja toetada arengut. Mul puudub kokkupuude ERMi ametiühinguga, mistõttu ei oska ma selle tegevuse kohta midagi arvata. 

Tööandja ja töötaja suhete reguleerimiseks on mitmesuguseid võimalusi. Mis on otstarbekas ja sobiv ERMile, saab öelda pärast põhjalikku tutvumist muuseumi töötajate senise kogemuse ja töökorraldusega.