Kuno Tammearu: hädad võivad tabada meid ootamatult

Foto: Erakogu

Haldusreform ja uued kohalikud omavalitsused on juba enne oma sündi keerutanud üles palju tolmu. Räägitakse väikeste külade hävitamisest, ääremaastumisest, aga ka tugevamatest valdadest. Emotsionaalsete hõisete alla on mattunud aga mõned väga praktilised küsimused. 

Maavalitsuste ajalukku vajumise järel tuleb kohalikel omavalitsustel üle võtta mitmed turvalisuse ja elanikkonna ohutuse tagamisega seotud teemad. On äärmiselt oluline, et volikogudesse kandideerinud ja valitud inimesed annaksid endale aru, milline vastutus, aga ka võimalus nende ees seisab.

Uued omavalitsused saavad suurepärase võimaluse asju muuta, näiteks luua uutmoodi ohutuskultuuri. Päästeamet tahab olla selles töös hea partner ja nõustaja. Eesmärk on kujundada kõikidele inimestele ohutu ning turvaline elukeskkond.

Vaatleme lähemalt peamisi koostöökohti ja probleeme, mille lahendamise edukus sõltub just kohalikust omavalitsusest. Järgnevalt viis märksõna.

Ehitustegevus ja järelevalve. Kuidas on võimalik, et keldrid uutes elurajoonides uputavad ja toad jäävad vee alla või et keemiatehas kerkib lasteaia naabriks? 

Just kohalikul omavalitsusel on peamine roll üldplaneeringu koostamisel ning ehitustegevuse ja projektist kinnipidamise jälgimisel.

Omavalitsuses peavad ehituse ja järelevalvega tegelema pädevad ametnikud.

Kohalike võimude ülesanne on ka hoonete kasutuslubade väljastamine. Tuleb lahendada küsimus, kuidas muuta eluhoonete (eriti eramajade) kasutusloa taotlemine omanikele vähem bürokraatlikuks, kuid siiski tagada, et hooned oleksid inimestele ohutud.

Päästjad päästavad Eestis igal aastal õnnetustest ligikaudu 300 inimest. Meile on äärmiselt tähtis, et tänavatel oleksid nimesildid ja majadel number, vastasel juhul kulub väärtuslik aeg päästmise asemel orienteerumisele. Niisamuti on tähtis, et teed oleks läbitavad ning kustutusvesi käepärast. Suuremates linnades teevad muret kinni pargitud majaesised. 

Kohalikud võimud peaksid välja selgitama oma territooriumi ohukohad ja riske hindama: kus on üleujutuste oht, kus on reostusoht, missugune on kasutuseta hoonete olukord jne. Päästeamet annab hea meelega edasi oma teadmisi, kuidas ohte kindlaks teha ja hinnata, sammud peab astuma kohalik võim. 

Inimeste teadlikkus võimalikest hädaolukordadest ja valmisolek iseseisvalt toime tulla on väike ning raskesse olukorda sattumisele mõeldakse pigem harva või üldse mitte.

Vee- ja tuleõnnetuste ennetamine. Praegu ei ole Eestis piisavalt rahastatud ohutuskoolituste tegemine, huvitegevuse ja lastelaagrite korraldamine ja käitumisjuhiste levitamine elanike seas. 

Kohalikud omavalitsused peaksid nendesse tegevusvaldkondadesse suunama rohkem raha, päästeamet panustab hea meelega oma oskuste ja teadmistega. 

Eestis upub ja saab tules kannatada või surma liiga palju inimesi. Ideaalses maailmas oleks iga arv üle nulli liiga palju. Selleks et ideaalini jõuda, peab teadma, miks meie majad põlevad ja inimesed upuvad. 

Üle Eesti on palju veekogusid, kus käiakse ujumas, kuid mis vajaksid suuremat tähelepanu. Oluline on veekogu kaldarajatiste ja põhja heakord, võimaluse korral vetelpääste kaasamine. Kui see pole võimalik, tuleks veekogu äärde paigaldada esmased päästevahendid. 

Tihti on tulekahjude põhjus vananenud elektrisüsteemides ja korrast ära küttesüsteemides. Riik on otsustanud eraldada projekti «Kodud tuleohutuks» tarbeks 1,5 miljonit eurot. Kui kohalikud omavalitsused otsustavad projektiga kaasa tulla ja lisada omalt poolt sama palju, saab järgmistel aastatel ohutumaks muuta 500–800 kõige kriitilisemas olukorras majapidamist üle Eesti. 

Koduohutus. Kodu on igale inimesele väga eriline ja privaatne koht. Kui palju me teame, millised on teiste inimeste kodud, kes on naabrid ja millistes tingimustes nad elavad? Aga töökaaslased, laste sõbrad?

Sellele, et kodus midagi halba võiks juhtuda, ei taha me mõelda, see tundub võimatu.

Aga juhtub, ja palju. Inimesed kukuvad ja ei suuda abi kutsuda, inimesed saavad mürgituse ja vajavad ravi. Ning kui tihti me loeme uudistest, et toit läks pliidil kõrbema.

Päästeameti töötajad teevad igal aastal ligemale 20 000 kodukülastust ja on näinud, et inimesed elavad kodudes, kus küsimus pole selles, kas seal juhtub õnnetus, vaid selles, millal see juhtub.

Eriti murelikuks teeb vanemate inimeste, paljulapseliste perede ja väikese sissetulekuga inimeste olukord.

Märkamine ja hoolimine ei maksa mitte midagi, sageli piisab sellest, kui märgata neid inimesi enda ümber, kes mingil põhjusel päris iseseisvalt hakkama ei saa ning vajavad abi, et üksinda oma kodus elada. Nendeni jõudmiseks on parimad vahendid kohalikul omavalitsusel, kes teavad oma kandi elanikke, oskavad lähedastele nõu anda ja saavad abivajajat aidata – ohutus ei saa olla luksuskaup. 

Hädaolukordadeks valmisoleku suurendamine. Eesti elanikkonna hädaolukorraks valmisoleku uuring näitas, et inimeste teadlikkus võimalikest hädaolukordadest ja valmisolek iseseisvalt toime tulla on väike ning raskesse hädaolukorda sattumisele mõeldakse pigem harva või üldse mitte. Arvatakse, et elatakse justkui vanajumala selja taga. 

Aga kui kaob toast valgus, maha sajab pool meetrit lund või vesi tungib õue, oodatakse, et keegi kuskilt tuleb ja lahendab probleemid. Kummalisel kombel usutakse, et mida suurem on hädaolukord ja mida rohkem on õnnetusi, seda rutem saabub abi, unustatakse aga, et hädasolijaid on sel ajal palju, mistõttu ei saabu ka abi kiiresti. 

Kohaliku omavalitsuse võimuses on tagada elutähtsate teenuste toimimine, olgu selleks siis veevarustus, kanalisatsioon, küte, kohalike teede läbitavus või elekter, milleta moodne ühiskond kuigi kaua vastu pidada ei oska. 

Kui kohalikud võimud on probleemid ja kitsaskohad kindlaks teinud, siis on võimalik leida ka lahendused, oluline roll on siin kindlasti kohalikel kriisikomisjonidel. 

Vabatahtlike ja kogukonna kaasamine. Eestis on vabatahtlikke komandosid üle saja ja vabatahtlikke päästjaid ligemale 2000. Päästeamet toetab jõudumööda vabatahtlikke päästeseltse masinate, varustuse ja koolitustega ning toetab kulude katmist. 

On väga tähtis, et ka omavalitsused toetaksid vabatahtlikku tegevust, sest just vabatahtlikud on need, kes tunnevad kogukonda ja kohalike inimeste muresid läbi ja lõhki, ning saavad anda neile olulist ennetusteavet.

Turvalisust ei saa inimestele peale suruda, see peab kujunema alt üles, just rohujuuretasandilt. Piirkonna elanikel ja võimukandjatel on selles põhiroll. 

Turvalise Eesti nimel tuleb teha koostööd. Elame maailmas, kus ohud võivad meieni jõuda ootamatult. Väga tähtis on anda inimestele teadmised ja oskused, kuidas õnnetusi vältida ja õnnetuse korral hakkama saada.

Ohutuskultuur ja selle kasvatamine saab alguse igast inimesest endast, nii tekivad tugevad kogukonnad ja tugev riik. Haldusreform on võimalus muuta seni kehtinud dogmasid, et vaid riik tagab elanikkonna hakkamasaamise õnnetuste korral. 

Nendest kohalikest valimistest võiks saada veel turvalisema Eesti algus.