Sellele, et kodus midagi halba võiks juhtuda, ei taha me mõelda, see tundub võimatu.
Aga juhtub, ja palju. Inimesed kukuvad ja ei suuda abi kutsuda, inimesed saavad mürgituse ja vajavad ravi. Ning kui tihti me loeme uudistest, et toit läks pliidil kõrbema.
Päästeameti töötajad teevad igal aastal ligemale 20 000 kodukülastust ja on näinud, et inimesed elavad kodudes, kus küsimus pole selles, kas seal juhtub õnnetus, vaid selles, millal see juhtub.
Eriti murelikuks teeb vanemate inimeste, paljulapseliste perede ja väikese sissetulekuga inimeste olukord.
Märkamine ja hoolimine ei maksa mitte midagi, sageli piisab sellest, kui märgata neid inimesi enda ümber, kes mingil põhjusel päris iseseisvalt hakkama ei saa ning vajavad abi, et üksinda oma kodus elada. Nendeni jõudmiseks on parimad vahendid kohalikul omavalitsusel, kes teavad oma kandi elanikke, oskavad lähedastele nõu anda ja saavad abivajajat aidata – ohutus ei saa olla luksuskaup.
Hädaolukordadeks valmisoleku suurendamine. Eesti elanikkonna hädaolukorraks valmisoleku uuring näitas, et inimeste teadlikkus võimalikest hädaolukordadest ja valmisolek iseseisvalt toime tulla on väike ning raskesse hädaolukorda sattumisele mõeldakse pigem harva või üldse mitte. Arvatakse, et elatakse justkui vanajumala selja taga.
Aga kui kaob toast valgus, maha sajab pool meetrit lund või vesi tungib õue, oodatakse, et keegi kuskilt tuleb ja lahendab probleemid. Kummalisel kombel usutakse, et mida suurem on hädaolukord ja mida rohkem on õnnetusi, seda rutem saabub abi, unustatakse aga, et hädasolijaid on sel ajal palju, mistõttu ei saabu ka abi kiiresti.