Liisa-Lotta Veiken: lõputu võõraviha ja näpuga näitamine

FOTO: Eero Vabamägi

Spordimaailmas hiljuti olnud vahejuhtumi peale vajus mul suu maani ja vererõhk tõusis taevani. Võib aimata, et jutt on ilmselt Andi Nooda ja Ibrahim Mukunga käesurumisskandaalist. Kõige ehedama näitega eestlaslikust võõravihast ning sallimatusest. 

Räägin sest põhjusel, et Tartu ülikoolis õppides näen iga päev teise nahatooniga ja teisest kultuurist pärit inimesi, ning see on normaalne.

Ent paljud vaatavad neid kui immigrante: «Mis nad tulevad siia meie töökohti ära võtma!» Eestlasel on suur kihk reisida Euroopas ja kaugemateski maades, kus rahvastik on veel rohkem segunenud, ja seetõttu peaks ka eestlane kirju vaatepildiga harjunud olema.

Jõhvi rahvajooksul lõpetas Noot teisena ja Mukunga võitis. Mukunga soovis pjedestaalile astudes konkurendi kätt suruda, aga mida polnud, oli Nooda käsi. Ta ignoreeris võitjat ning näitas üles ülimat arrogantsust. Jaan Martinson kirjutas seepeale arvamusartikli «Mis nad siis tulevad meie õuele võitma». Olen öelduga nõus. Pole vahet, kas teisest kultuurist pärit inimene on spordimaailmas, teeb teadust või töötab poemüüjana. Miks süüdistada teist inimest selle pärast, et ta meist parem on? See viitab enda ebakindlusele, kitsale maailmapildile või vähesele haritusele. 

Ja siis avaldas Hannes Võrno oma seisukoha, mis kinnitab, et haritus ei tähenda sallivust: «Olen Aafrikas käinud palju kordi ja tean surmkindlalt üht – ma ei tõtta kedagi kättpidi tervitama, sest ei suuda seda mulle pihku poetatud vedelat nisa mehekäeks pidada.»

Miks süüdistada teist inimest selle pärast, et ta meist parem on? See viitab enda ebakindlusele, kitsale maailmapildile või vähesele haritusele.

Ning selliseid näiteid on küll ja küll, olgu või Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liikmete suust pärit «kui on must, siis näita ust».

Mõneti saan aru ka inimeste hirmust sisserännanute ees, sest olgem ausad, halbu näiteid on tuua. Võtkem või näiteks Samer Khtab, kes valas Haapsalus oma naise süütevedelikuga üle, või Lasnamäe süürlane, kes süütas tahtlikult oma naise. Inimeste hirm pole päris põhjuseta, kultuuriline erinevus on tihtipeale suur. Kuid teame ka, et Eestis on kodumaiseid kurjategijaidki. Igas kultuuris ja riigis on neid.

Kas eestlastel on Soomes või Austraalias hea maine? Ei, sest sinna on tihtipeale läinud inimesed, kes ei saa siinse eluga hakkama ja otsivad kergemat teed. 

Eestisse jõudnud välismaalastel on erinevaid lugusid. Mõni on pagenud sõja eest, teine tulnud õppima ja kolmas on siin heas lootuses teha tööd, rajada näiteks rahvussöögikoht.

On 21. sajand, kultuurid põimuvad üha enam. Ehk tuleks mõelda endagi juurtele ja sugupuule, enamik eestlasi polegi ju puhast eesti verd. Eestlastelegi on kodumaalt pagemine olnud elu küsimus, ainus päästerõngas.

Kas on siis vaja öelda kellelegi halvasti või näidata näpuga, sest ta pole selline nagu sina.  

Tagasi üles