Vigastatud loomadega peab tegelema riik, aga osa vastutusest lasub ka vabatahtlikel

Kui mõne aasta eest kukkus kährik Tartus lastehaigla juures basseini, käisid oma puuriga kohal päästjad. Sama hästi võib juhtuda, et metslooma või -linnuga seotud erakorralise olukorra lahendavad keskkonnaameti töötajad või vabatahtlikud loomakaitsjad. Foto: Margus Ansu

Vigastatud metsloomade ja -lindudega seotud väljakutsetele vastavad Eestis keskkonnaamet ja päästeamet ning sageli asuvad tegutsema ka vabatahtlikud. Loomakaitsjate väitel tuleb ette ka olukordi, kus vastutus kukub piltlikult öeldes maha.

Eestimaa loomakaitse liidu juhatuse liige Kaija Paalberg oli teemat kommenteerides pigem kriitiline. «Kõik otsivad abi, aga mitte keegi ei tea, kuhu pöörduda,» kirjeldas ta ajapikku väljakujunenud olukorda. Tema hinnangul valitseb Eestis praegu selgusetus, kellel lasub esmane vastutus vigastatud metsloomade ja -lindude aitamise eest. Ennekõike puudutab Paalbergi sõnul probleem väiksemate loomade-lindude, näiteks kährikute, nirkide, luikede, aga ka kajakatega tegelemist.

Napib võimet ja huvi

Seaduse kohaselt peavad vigastatud metsloomi abitust seisust välja aitama ning tagasi loodusesse või kliinikusse transportima keskkonnaameti ja päästeameti töötajad. Paalbergi arvates on aga ametkondade tegevuses vajakajäämisi. Nii näiteks polevat keskkonnaametil väiksemate abivajajate päästmiseks aega, raha ega tööjõudu. Päästeametil nappivat aga huvi.

Paalbergi teada helistavad vigastatud linnu või looma avastanud inimesed kõige sagedamini hoopis loomakaitseliidule. Otseselt valeks ei saa sellist teguviisi pidada, sest liit on kokku pannud üleriigilise reageerimisrühma, millesse kuulub ligi poolsada loomasõpra. Keskkonnaametil on samas selle valdkonna katmiseks vaid seitse töötajat.

«Niisiis meie võimekus on suurem, ehkki tegelikult on keskkonnaamet see, kes peaks esimesena reageerima,» selgitas ta. Ühtlasi toonitas liidu juht, et  nad tegutsevad vabatahtlikkuse alusel. 

Paalberg tõdes, et loomakaitsjatel puudub vigastatud metsloomadega tegelemiseks seaduslik alus. Nimelt sätestab looduskaitseseadus otsesõnu, et loodusest tohib looma eraldada vaid ametiülesandeid täitev ametiisik. Seda tähelepanuväärsem on see, et mõnikord tuleb ette isegi niisuguseid olukordi, kus keskkonnaamet ise saadab inimese loomakaitseliit.

Keskkonnaameti nõunik Teet Koitjärv lükkas ümber väite, nagu poleks keskkonnaametil oma ülesannete täitmiseks piisavalt vahendeid. «Jõuame kindlasti igale väljakutsele reageerida, kui me peame siinkohal silmas, igale kõnele vastamist. Aga loomade puhul ei tähenda iga telefonikõne automaatset vajadust välja sõita – väga palju küsitakse ka lihtsalt nõu, kuidas oleks targem toimetada. Mõnikord ongi kõige asjakohasem soovitus jätta loom või lind sinna, kust ta leiti,» selgitas ta.

Ühtlasi ei nõustunud Koitjärv jutuga sellest, nagu oleks keskkonnaametil kombeks abipalujaid loomakaitseliitu saata. Sellised juhtumid ei ole kinnitust leidnud, see on natuke linnalegendi moodi asi,» rääkis ta. 

Puudulik teabevahetus

Teet Koitjärve sõnul peavad keskkonnaamet ja päästeamet vigastatud loomade ja lindude asjus lähtuma kokkuleppest, kes millisele väljakutsele reageerib. Nii näiteks olevat tema sõnul välja kujunenud, et kui loom on kuhugi kinni jäänud või raskesti ligipääsetavas kohas, näiteks kõrgepingeliinide vahel, saadab keskkonnaamet asja edasi päästeametile. Samuti on päästeameti kohustus tegutseda siis, kui olukorra lahendamiseks läheb tarvis erivarustust, näiteks masinaid suurulukitega tegelemiseks. 

Seejuures tunnistas Koitjärv, et lihtsamad juhtumid, kus tehnilisi vahendeid tarvis ei lähe, võib tõepoolest liigitada halliks alaks. «Tihti minnakse välja vastavalt sellele, millisele numbrile on abipalve laekunud,» ütles ta.

Keskkonnaamet saab teavet ööpäev läbi keskkonnainspektsiooni valvetelefonilt 1313, päästeametilt aga häirekeskuse numbrilt 112.

Päästeameti kommunikatsiooninõunik Lauri Kool lisas, et vahel võib ette tulla olukordi, kus sündmuskohale sõidavad nii keskkonnaameti töötajad kui ka päästjad. 

Seda, et nirke ja luiki aidates tikuks päästeamet keskkonnaameti töömaile, Kool ei arva. «Lihtne, kui loom on hädas, tuleb ta ära päästa. Eks tagantjärele saab klaarida, kas see oli ikka täpselt meie rida või mitte. Vastasel juhul leiame järgmise päeva ajalehest kurja pealkirja, et päästeamet jättis õnnetu nirgi surema,» arutles ta.

Ühtlasi hajutas Kool kahtluse, nagu võiks loomadega tegelemine takistada päästeametit täitmast tähtsaimat ülesannet ehk inimeste päästmist.