/nginx/o/2017/10/25/7250019t1h4aa5.jpg)
Peab olema ikka tohutu usaldus ja julgus minna esietendusele selle nime teadmata, ent Tartu Uue Teatri saal oli täis. Usaldavat publikut nähtavasti, ja julgeid kultuuriekstremiste, kes vahetult enne etendust võisid äsja valminud kavalehel siiski ka lavastuse nime näha – «Tahe».
Muidugi, Renate Keerdi varasemate tööde tundjale oli kardetav pettumusprotsent väike ja mängureeglid selged, ent kirvendust naha alt see siiski ära ei viinud.
Jagataks rändkarikat etenduse alustamiseks lavale tulemise eest, võiks Keerd selle küll kuskile riiulile rahumeeli seisma jätta, sest paremat kohta, kuhu karikal rännata oleks, ei tulegi pähe.
Lavaruumi sisustamisega alustab proua Kas-Härra-Mulle-Täna-Lilli-Toob, lükates veetleva puusanõksuga keskpõrandale vanaema korterist pärit tugitooli. Selle kõrvale nihutab härra Mis-Lilled-Täna-Prouale-Viin ümmarguse söögilaua.
Argine stseen võiks kerida end kaua, ent toimub teinegi mõjus tulek: lavale roomab paberist ussike, kes osutub paberskafandrisse mähitud meheks. Mehed naisteta ei saa – ehkki sugudest rääkida on Keerdi lavastuste puhul justkui tabu – ning lavalolijale tuleb seltsiks paberskafandris preili.
Pinge tõuseb, eriti kui pealetükkiv paberskafandris mehike aravõitu tütarlast tülitama asub, ent jaht ei kesta kaua, sest rollivahetus on sujuv ning peagi istub mehikesel otsas hoopis tema pisem liigikaaslane, ja asi tahe!
Tartu Uue Teatri saali võiks Renate Keerdi ja Kompanii Nii lavastuse «Tahe» ajal vabalt võrrelda sügiskirjas Toomemäega, sest atmosfäär on sümbolite ja kujundite virvarrist triiki ning keeruline on peapööritust trotsides end tagasihoidlikult toolil istumas sundida – no nii väga tahaks sellesse krabisevasse lehehunnikusse (loe: paberikuhilasse) ise ka prauhti! sisse hüpata!
Osalusteatri mõte tuleb siiski realiseerida ainult oma peas, sest nii nagu Kompanii Nii eelmistes lavastustes, palub Keerd etendajatelt füüsilist painduvust ja rammu, millele vaatajal oleks oponeerimiseks paslik välja panna vaid oma mõttetoonust.
Laabanlikud argipildid, millega «Tahe» end väga inimliku ohkimise-puhkimise saatel edasi rullib-maadleb-rühmleb-taidleb-pulseerib, märgivad meid endid, tuttavaid ja võõraid. Selle tuttavlikkuse tingimustes panebki hektiline stseenide jada publiku muigama.
Väga äratuntavasse keelde (olgu öeldud, et kõnet kui kommunikatsioonivahendit lavastuses ei leidu) on tõlgitud malbe jänkukese ja kurja hundi allegooria, ebalevad flirdikatsed või ühe aktivisti ja kolme laiskleja läbikukkunud rühmatöö. Tabavalt õnnestus eesti keele piltlike fraaside, nagu «mõttelõng», «suureks puhutud inimesed» ja «jalgu kõhu alt välja võtma» ületoomine füüsisesse ja mateeriasse.
Kõigest enim naerutas vaatajaid käemärkide vahendusel «lauldud» muusikavideo, lisapunkte said vaimukalt paigutatud näomaskid. Käemärkide lülitumise tegi eriti köitvaks nende universaalsus ja teisalt tähenduslik küündimatus ja lamedus, mis omavahel põimituna lõi publiku ja etendajate vahel täieliku mõistmise ning korraks tekkis tunne, justkui oleks laulupidu.
Renate Keerdi loomingu puhul on alati väga tervitatav, et ta elimineerib juba eos kõik nurisemist võimaldavad kohad. Liikumise puhul ei taotleta sünkroonsust, dialooge õnneks üldse ei ole, tegelaskujusse ülepea sisseelamist lavastus etendajatelt samuti ei nõua, lavakujundus on tinglik ja moondub vajaduse järgi, muusikaline kujundus on pigem abiks loojatele, ent üldiselt on sealgi kunstnikule palju vabadust antud.
Libe nagu lutsukala, mitte kuskilt ei ole kinni hakata!
Laura Porovart õpib Tartu ülikoolis teatriteadust. Ta on arvustanud kirjandust Sirbis ja filme Müürilehes ning teatrist kirjutanud teatriteaduse üliõpilaste looži ja Eesti teatri festivali blogisse, aga ka Baltoscandali festivali lehes.