Ajaloolugu: kuidas Ida-Virumaa Eestile jäi

Narva elanikud avaldasid referendumil meelsust. Kuu aega hiljem kuulutas riigikohus referendumi kehtetuks. Foto: Irina Kivimäe / Filmiarhiivi fotokogu

Kahekümne nelja aasta eest rullusid Ida-Virumaal lahti sündmused, mis panid noore Eesti Vabariigi tõsiselt proovile. Narva ja Sillamäe linnavolikogu kuulutasid välja autonoomiareferendumi, mis pidi tagama selle, et linnavõimudel on võimalus kasutada vetot Eesti seaduslike võimuorganite väljastatud aktide suhtes. Kuigi referendumil osalenud olid pea sajaprotsendiliselt autonoomia poolt, kuulutas riigikohus referendumi õigustühiseks. 

Toonaseid sündmusi lahkab teemat põhjalikult uurinud ajaloolane Ivan Lavrentjev.

Ivan Lavrentjev Foto: Sille Annuk

Kas need 1993. aasta referendumid on taasiseseisvunud Eesti ajaloos täiesti erakordsed sündmused või on samalaadseid mõtteid mõlgutatud mujalgi?

Kohtla-Järvel on. Midagi sellist on arutatud ka Lätis Daugavpilsis ja Latgale regioonis, aga seal ei ole referendumini jõutud, nii et need sündmused on unikaalsed ka laiemas, Baltikumi kontekstis.

Kuidas siis ikkagi meie idapiiril selleni jõuti, et kodanikud otsustasid: nii, teeme referendumi!

Kas just kodanikud seda otsustasid, selle taga oli ikkagi linnavolikogu, kus toimetasid needsamad pintsakutega tüübid, kes istusid seal 1980. aastastest peale.

Oli igati mõistetav, et nad ei kavatsenud oma soojast kohast loobuda ja istunuks seal hea meelega edasi, aga teatud hetkest peale ei oleks see olnud enam võimalik. Neil pidanuks olema Eesti pass, aga Eesti kodanikud nad ei olnud, nii et valdav osa neist ei oleks saanud tagasi valitud isegi soovi korral.

Kui pikalt referendumit planeeriti?

Esimesed arutelud sellest, et võiks olla teatud autonoomia, tekkisid juba nõukogude ajal, aastatel 1988-1989. Aga konkreetselt selle referendumi üle algasid põhjalikumad arutelud aprillis-mais. Otsused sündisid mais-juunis ning juulis oli referendum. Nii et see kõik mahub paari kuu sisse. 

Kui suur oli referendumil osalemise aktiivsus ning kas referendumipäev oli Narvas tõeline pidupäev?

Ühelt poolt vaadates läks referendumiga kaasa arvestatav hulk narvakaid, osalusprotsent oli 53. Kõrvutades seda näiteks hiljutiste kohalike omavalitsuste valimistega (Narvas osales 44,4 protsenti hääleõiguslikest kodanikest – toim) on tulemus korralik.

Teiselt poolt – arvestades, kui aktiivsed olid elanikud toona igasuguste poliitiliste liikumistega kaasa minema ning kui vaatame näiteks nõukogude aja valimisstatistikat, siis see 53 ei ole sugugi suur osalusprotsent.

Aga 16. ja 17. juuli, mil referendum toimus, olid reede-laupäev – see on selline aeg, kus väga paljud inimesed on puhkusel. Iseenesest on juba see saavutus, et nad suutsid mobiliseerida nii palju rahvast.

Aga mis meeleolud valitsesid … Ega meedias väga spetsiifilisi kajastusi ei ole. Üldiselt on täheldatav, et kõik oli rahulik, natuke on juttu olnud rikkumistest, kuid kui tõsised need olid, on praegu keeruline öelda. Kui neid ka oli, siis vähe, ning me võime eeldada, et välja kuulutatud osalusprotsent ja 97-protsendiline poolehoid autonoomiale vastavad tõele.

Foto: filmiarhiiv

Aga kas eestvedajate eesmärk oli ikka autonoomia või tegelikult mõeldi hoopis Venemaaga liitumise peale?

Mis olid Venemaa-poolsed garantiid referendumi eestvedajatele, seda me teada ei saa ja võime ainult oletada. Kuna Peterburi poolt oli tegevusse kaasatud välissuhete eest vastutanud abilinnapea Vladimir Putin, siis ma kahtlustan, et vastavaid dokumente ei näe me mitte kunagi.

Küll liikus Narvas kuulujutte, et piiri taga on ootel mingi vabatahtlike grupp, kes on valmis relvadega sisse tungima. Seda õnneks ei juhtunud, ning ühtegi pilti sellest grupist ei ole tehtud, nii et see on vist pigem bluff.

Ma arvan, et eestvedajate põhiline eesmärk oli ikkagi suurem autonoomia. Iseasi, kas nad isegi uskusid, et see tuleb sellises formaadis, nagu nad meedias välja kuulutasid.

Idee poolest pidi neil olema vetoõigus kõigi õigusaktide suhtes, mis Toompealt tulevad. Kui oletame, et autonoomia oleks tulnud, siis kujutagem ette, kui palju seadusi, määrusi, seadusemuudatusi ja muud seesugust iga päev sünnib – halduskoormus olnuks nii tohutu, et narvakad poleks sellega puhtfüüsiliselt toime tulnud. Ametlik seletus oli just selline, tegelikkuses tahtsid nad vetostada vaid paar konkreetset seadust, olgu nendeks siis keeleseadus või kodakondsusseadus.

Aga mis linnas siis juhtus, kui sai ametlikult selgeks, et Eesti Vabariik referendumit ei tunnusta?

Augustis, vähem kui kuu aega pärast referendumit tegi riigikohus otsuse, et toiming oli ebaseaduslik, ja seletus oli väga lihtne: Eestis võib rahvahääletus olla ainult üleriigiline ning kohalik omavalitsus ei saa midagi sellist korraldada. Nagu näeme, elati edasi.

Oktoobris olid juba kohalike omavalitsuse valimised. Nende tulemusel muutus linnavolikogu koosseis tunduvalt ning tegelased, kes olid referendumi taga, jäid suuresti kohalikust poliitikast välja.

Augusti ja oktoobri vahel üritasid nad presidendi jutule saada, tegid veel mingeid esindusorganisatsioone ja üritasid teemat üles puhuda, aga keegi sellega eriti kaasa ei tulnud. 

Kas referendumi korraldajate suhtes rakendas Eesti Vabariik mingeid sanktsioone?

Ei-ei. Kohtuotsus on selline, et see oli ebaseaduslik haldusorgani poolt, mitte konkreetsete isikute poolt.

Referendumi eestvedaja Vladimir Tšuikin on praegu pensionär, elab Tallinnas. Ta oli väikeettevõtja ja hiljem enam poliitikas ei osalenud.

Üks teine juhtivaid tegelasi, Juri Mišin, oli aga Narva linnavolikogus veel aastaid ja oli kõikvõimalike Vene kodanike kaasmaalaste organisatsioonide eestvedaja. Umbes kuus aastat tagasi hukkus ta Venemaal autoõnnetuses. 

Aga mida tasub rõhutada: vabariigi valitsuse otsused olid toona sellised, et teeme kõike viisakalt ja rahumeelselt. See, et ei hakatud vägesid sisse viima, et ei hakatud vägivalda korraldama, on üks tähtsamaid asju, mille eest osalised kiidusõnu väärivad.

Kui asi oleks vägivaldseks kiskunud, siis võime teiste 1990. aastate konfliktide peale mõeldes tõdeda, et on ikka suur õnn, et meil sellist asja ei juhtunud, nagu näiteks Moldovas.

Tundub, et Venemaa ametlik reaktsioon riigikohtu otsuse järel oli pigem leige?

See kõikus ka, sest jällegi – asetagem asju konteksti. Jeltsinil oli ka riigi sees niigi palju probleeme ja jamasid.

Lisaks käisid samal ajal läbirääkimised Vene vägede väljaviimise üle ning paljuski oli seal korralik lääneriikide surve. Vägede väljaviimine oli Venemaale majanduslikult kasulik, sest siis võimaldasid mitmed rahvusvahelised organisatsioonid neile laenude andmist, mis oli Venemaa majandusele hädatarvilik. 

Aga kui vaadata Eesti Vabariigi aetavat poliitikat, kas Narva jäi pärast referendumit veel rohkem üksi kui seni?

Jah, Eesti pööras oma pea sealt ära. Nii et selles suhtes peame tänama Venemaa presidenti, et pärast Venemaa tegevust 2014. aastal Ukrainas Krimmis on meilgi tekkinud suurem poliitiline tahe Narvasse investeerida ja panustada. 

Mida on Eestil sellest referendumiloost õppida?

Peamine on see, et me ei tohiks pead kõrvale pöörata prob­­leemidest, nendega tuleb tegeleda. 

Üks selle uurimistöö kirjutamise ajend oligi see, et paar aastat tagasi küsisid korraga kõik: kas Narva on järgmine Krimm? Tahaks vastata, et ei ole järgmine, aga võime seda vastust natuke pikendades öelda: aga kord üritas Krimmiks saada.

Hüpoteetiliselt – kui täna korraldataks Narvas samasugune referendum, millised võiksid olla tulemused?

Ma arvan, et seal niigi inimesed tunnevad, et nad on päris kõvasti autonoomsed, ka ilma selleta, et see oleks kusagile sisse kirjutatud.

Kui lähete Narvas üle jõe, siis näete, milline näeb piiripunkt välja Eesti pool ja milline seal, ning ei teki küsimusi, kus on parem elatustase. Isegi kui vabadused ja väärtused ei ole see põhiline, mille järgi inimesed otsustavad, siis las nad otsustavad majandusliku poole pealt. 

Muuseas, venekeelse Delfi toimetus käis 2013. aastal Narvas ja uuris inimestelt, kas mäletate kahekümne aasta taguseid sündmusi? Peaaegu mitte keegi ei mäletanud mitte midagi, mis on huvitav: toona oli see kõvasti kirgi küttev teema, aga isegi väga väikse ajadistantsi järel ei huvitanud see enam kedagi.

Toonaseid sündmusi aitab meenutada Ivan Lavrentjevi koostatud näitus «Kuidas Narva Eestiga jäi», mis on üles seatud rahvusarhiivi fuajeesse. Näitus jääb avatuks selle aasta lõpuni.  

Kriitilistel aegadel Narvas toimetanud Peeter Volkonski: mingit õudset mässumeelsust küll ei olnud

Ühel näitusele üles seatud fotol võib märgata ka Peeter Volkonskit. Täpsemalt on pildistatud üht ajaleheartiklit, milles teatatakse, et Peeter Volkonski viibis Narvas, et tutvuda linnaga ja eriti olukorraga kultuurivallas. Samuti kohtus ta linnavolikogu esimehe, referendumi eestvedaja Vladimir Tšuikiniga.

«Töötasin tol ajal Eesti instituudis referendina ning tegelesingi Narva ja nii-öelda Vene küsimusega,» selgitas Peeter Volkonski teisipäeva õhtul näituse avamisel rahvusarhiivis.

Toonaseid sündmusi meenutades tõi Volkonski esmalt välja, et üldine olukord ja üldine meelsus ei olnud Narvas üldse nii hull, kui arvama kiputakse ning mingit õudset mässumeelsust küll ei olnud. «Oli küll neid, kes karjusid, kuid karjujaid on ju alati rohkem kuulda,» nentis Volkonski.

Peeter Volkonski Narvas, tahvel näituselt. Foto: Kaspar Koort / repro

Ta tõdes, et kui linnas saadi teada, et riigikohus on referendumi õigustühiseks kuulutanud, olid inimesed segaduses ning arusaamatuses – mis nüüd saama hakkab? «Nad olid toona ikka väga manipuleeritavad,» lisas Volkonski.

Samas leidis Volkonski, et Eesti Vabariik ei ole põhilistest Narva referendumi õppetundidest eriti midagi õppinud, näiteks keeleõppes.

«Ma rääkisin sinna vabatahtlikult läinud eesti keele õpetajatega. Nemad ka ei teadnud, kuhu nad satuvad, näiteks üks õpetaja rääkis, et pärast viiendat keeletundi oli ta teinud kontrolli, kas midagi külge ka on jäänud – ning tulemus oli absoluutne null.

Ta oli küsinud, et milles asi, kas te ei taha õppida või ei oska ma õpetada? Vastuseks kõlas, et tahame väga õppida ja te väga hästi õpetate, aga asi on selles, et me ei tunne teie tähti,» meenutas Volkonski. «See ongi – ei tuldud selle pealegi, et kõigepealt tuleb tähed ette võtta, nii otseses kui ülekantud tähenduses.»

 Nõnda nagu Ivan Lavrentjev, on ka Peeter Volkonski veendunud, et tänasel päeval ütleks narvakad sarnasel referendumil autonoomiale selge «ei».

«Siin ei ole küll mingit küsimust. Nad elavad kahes reaalsuses, nii et üks on see, mida nad näevad televiisorist, kuid teine reaalsus paistab neile kätte kohe üle jõe,» ütles Volkonski.

Ta lisas, et kaugeleulatuvaid järeldusi ei maksa teha ka sellest, et Venemaa valimistel osalevad Vene kodanikest narvakad annavad oma hääle ikka Vladimir Putinile. «Enamus Venemaal hääletab ka Putini poolt, mis siin ikka imestada on,» muigas Volkonski.