/nginx/o/2017/10/24/7246007t1h9b84.jpg)
Sõitsin Elvasse «Hamleti» esietendusele tugeva eelarvamusega, sest väikelinnas tegutsevas harrastusteatris Shakespeare'i näidendi vaatamisel tuleb arvestada võimalusega tunda saalis piinlikkust. Aga see, mis kahe tunni jooksul publikusse paiskus, tekitas hea üllatuse ja soovi jagada imetlust paljudega.
Piinlikkustunde on aastate jooksul esile kutsunud mitme amatöörtrupi tühja jooksnud ponnistused. Tahtmine on enamasti suurem kui oskused, matkimine ei asenda süstemaatilisi näitlejaõpinguid. Sageli esitavad harrastajad oma rolli kas ülepingutatult või vastupidi – jõuetult ja tuimalt.
«Hamleti» tõi vaatajate ette Jaan Toominga käe all harrastusnäitlejate trupp Elvas kolm aastat tagasi loodud Lendteatris, mis tegutseb linna servas endises A ja O kaupluses. Trupp koosneb teatrihulludest, kes on oma hobiga silma paistnud juba kaua.
Nimiosas on tõeline proff, 34-aastane Nero Urke, kes sai teatriaasta auhindade jagamisel märtsis 2011 parima meesnäitleja auhinna Kaarel Irdi osatäitmise eest Tartu Uue Teatri lavastuses. Palun siinkohal auhindade määrajail minna vaatama ka tema Hamletit.
Elva lavastus algab jõulise metal-muusikaga, mis kurdistab kõrvu. Samamoodi ekspressiivsed on näitlejate repliigid algusest lõpuni mõlemas vaatuses.
Suured pingutatud žestid ja väga liikuv miimika ning veidrate pooside võtt lavalises suhtluses on esmalt küllap harjumatu neile, kes ei mäleta Toominga loomingulise hiilgeaja lavastusi. Kuid veerand tundi pärast algust tundub see kõik toetavat Shakespeare'i mõtet.
Ühtlasi asendab kogu see ekspressiivsus ja grotesksus dekoratsiooni. Kuigi laval on vaid kaks lauajuppidest kokku klopsitud pinki ja kummaski servas must sirm, ei teki mingit soovi näha rikkalikku lavakujundust.
Lavastaja on algset teksti kohandanud. Seetõttu ei kuule publik näitlejatelt üleliigset mämmerdamist. Gertrud (Airé Pajur), Claudius (Rein Annuk) ja Polonius (Margus Mankin) on sirgjooneliselt vääritud kujud. Alguses malbe ja tasane Ophelia (Anne-Mai Tevahi) hullub usutavalt. Lugu liigub koletu lõpu poole lihtsalt ja jätab mällu sügavad vaod.
«Hamlet» on paelunud lavastajate, näitlejate ja publiku tähelepanu alatasa juba neli sajandit. Näiteks äsjasele teatrifestivalile Draama tõid klounaadi võtmes «Hamleti» tartlaste ette Piip ja Tuut ehk Haide Männamäe ja Toomas Tross koos muusik Siim Aimlaga.
Hiljuti näitas ETV 2 taas Rakvere linnuse kapiitlisaali mängimiseks lavastatud «Hamletit», peaosas Üllar Saaremäe. Paar nädalat tagasi esietendus Viljandi Teatrihoovi ja Viljandi Teatrivabriku koostöös seesama vana lugu nõnda, et tegevus leiab aset Helsingöri vaimuhaiglas.
Jaan Toominga lavastus Elvas sihib kaugemale ja kõrgemale. Etenduse lõpus, kus laval on viis laipa ja lava taga kaks, avaneb vaatajate silmale selge pilt, et meie maailm on hullumeelne.
Oma põhilist sihti «Hamleti» lavastamisel tutvustavad ka Toominga sõnad kavalehel. «Ja praegune Hamlet peab elama selles katkumaailmas, maailmas, mis üha kiirenevas tempos tormab kuristikku. Ja ei jää meist mälestust, me hajume nagu suits õhku ja kui meid enam ei ole, siis saab lõpuks Maa peale rahu …» kirjutab lavastaja.
Lendteatris (Pikk 73, Elva) saab «Hamletit» vaadata täna kell 19, külalisetendused Tartu Uues Teatris (Lai 37) on 2. ja 3. novembril kell 19.