Irja Alakivi: must päev linnaehitusliku ruumikultuuri ajaloos

Foto: Tairo Lutter

Linnaplaneerimisest sõltub see, kas linnaruumi kasutamine on moraalne ja õiglane. Tulevikku vaatav või vastupidi. Probleeme juurde tekitav või vastupidi. Tartu uus üldplaneering ei ole tartlaste huvides.

Ruum on iga linna võtmeressurss. Selle suure tähtsusega ressursi lahutamatu osa on ka linna pargid ja rohealad. Kui need likvideerida, kaotab võtmeressurss vähemalt kolmandiku oma väärtusest.

Parkide ja rohealadeta linnas hakatakse end tundma halvasti ning lähemas või kaugemas tulevikus lahkutakse tagasi vaatamata. Ka turistide hulk väheneb. 

Õnnelikus, iseendaga toimetulevas linnas on hoonestatud ja tehnilise taristu all olevate alade ning rohesiniste ehk haljastuse ja veekogudega alade vahel tasakaal. Seda lihtsat tõde kipuvad teadlikult või teadmatusest eirama Tartu linnaplaneerijad, kes õigemini on küll rohkem planeeringute ning kavandite sisseostjad, sest ise tehakse väga vähe. Sellest ka vastutamatus tuleviku ees.

Kesklinna pargid on alad, mis on kõigi tartlaste ja Tartu külaliste kasutuses. Kui need pargialad hoonestada näiteks nii tihedalt, nagu Holmi arhitektuurivõistlus tulemuse andis – see on kivilinnalaadsena –, hakkaks see ala olema vaid piiratud hulga linlaste kasutuses.  Pealegi ilma pargita.

Lisandub müra, halveneb kesklinna õhu kvaliteet, kaob avalik puhkeala koos võimalusega kasutada seda mängualana, seal sportida ja suhelda tervislikus looduskeskkonnas.

Kodulinn Tartu: mida tellid ja mille eest maksad, seda ka saad. Eriti kui linna struktuurides (volikogus ja linnavalitsuses) peaaegu puuduvad elukeskkonna kvaliteedi eest seisvad üksused, samuti meelekindlad ning sihiteadlikud ametnikud, nagu praeguseks on kujunenud.

Tartu linnavalitsuses on mitmed erialad alaesindatud ja puuduvad ametikohad, mis professionaalsusest lähtuvalt võimaldaksid neil Tartu elukeskkonna eest hea seista. 

Musta päevana läheb Tartu linnaplaneerimise ning Eesti loodus- ja keskkonnakaitse, sealhulgas linnaehitusliku  ruumikultuuri ajalukku selle aasta 14. september, kui vaid 27 linnavolikogu liikme häälega kehtestati Tartu uus üldplaneering, millega määrati ühtlasi Tartu kesklinna parkide suures osas likvideerimine, parkimismaja ehitamine linnaehituslikult ühele kõige esinduslikumale kesklinna krundile Vabaduse puiestee ja Magistri tänava vahel ning kinnitati uued ehitusalad Toomemäe ümbruses.

Volikogu istungi videosalvestist ning üldplaneeringu kehtestamiseks esitatud põhjendusi – sealhulgas abilinnapea Jarno Lauri omi – võib igaüks üle vaadata Tartu linna kodulehelt, kust leiab ka istungi stenogrammi.

Linnaplaneerimisest sõltub see, kas linnaruumi kasutamine on moraalne ja õiglane. Tulevikku vaatav või vastupidi. Probleeme juurde tekitav või vastupidi.

Uue volikogu kokku kutsumine ja uue linnavalitsuse moodustamine on ukse ees.

On positiivne, et valimiste eel toimus laialdane arutelu, et erakonnad väljendasid oma seisukohti ja jagasid lahkelt lubadusi, sealhulgas puudutasid ka elukeskkonna kvaliteeti.

Aga sõnad on suures osas minetanud oma sisu ja lubadused on katteta, kui täpselt samal ajal needsamad tulevikulubadusi jagavad inimesed võtavad vastu otsuseid, mis sätestavad kesklinna parkide all olevate maade muutmise pargi­aladest ehitusaladeks.

Kurvastab ja süvendab võõrandumist see, kui langetatud strateegilised otsused kinnitavad hoopis midagi muud kui sõnad. 

Kas ollakse valmis pärast valimisi avama Tartu linna uus üldplaneering või vähemalt selle kesklinna osa läbivaatamiseks ja muutmiseks? Seda tuleks teha tartlaste soove ning keskkonda ja loodust arvestades. 

Või soovib uus linnavoli­kogu olla vaid kummitempel eelmiste halbade otsuste elluviimisel? Kultuurses linnas kirve ja saega parkide kallale ei minda, olgu nende tekkimise ajalugu milline tahes. Tänavapuude kallal juba ollakse.

Vaadake Vabaduse puiesteed alates turuhoonest – kännud on küll nüüd maha freesitud. Vaadake Riia tänavat kasvõi Uueturu pargi perimeetril või alates Ekraani kinost Filosoofi nurgani. 

Tartus veel leidub väärikaid kohti linnaraamatukogule. Hea praktika kohaselt sidustatakse olemasolev osa uue osaga. Ka kultuurimajale, mis ei pea ilmtingimata olema kesklinnas. Või kunstimuuseumile – asukoha valikuid on vägagi mitmeid, aga mitte pargi likvideerimise hinnaga.

Reformierakonna lubatud kultuurikeskuse asukoht võiks olla linnaosas, mida on vaja järele aidata ja atraktiivsemaks muuta.

Ruumi on ka Arenale ning miks mitte jätkata mõtlemist ja arvutamist. Isegi Guggenheimi muuseum, millest Helsingi pärast arhitektuurikonkursi korraldamist loobus, võib saadaval olla. Kõigepealt aga tuleb hoida oma olemasolevaid väärtusi. Ja planeerida tuleb nii, et ei juhtuks «tahtsime küll parimat, aga välja tuleb nagu alati». 

Miks ei võiks Tartusse kavandada Eesti esimest linnalist rahvusparki, näiteks Tartu Emajõe ööbiku rahvusparki, mis ühendaks linna pargi- ja muud rohealad ühtsesse süsteemi koos kultuuri-, kunsti-, muinsus- ja ajaloopärandiga.