Lydia Koidula on saanud täiskaalulise eluloo

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Malle Salupere «Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel». Tänapäev, Tallinn 2017, 568 lk.

FOTO: TPM

Kui ma sel suvel arvustasin Madli Puhveli Koidula-raamatut (Tartu Postimees, 21. juuni), sai Malle Salupere uus mahukas käsitlus kirjastuses Tänapäev juba viimast lihvi. 

Nüüd on see suurteos – mõttelise järjena Salupere raamatule «Postipapa» (Tänapäev 2006, 368 lk) – jõudnud ka lugejate ette. Ja söandaksin seda vähimagi kahtluseta nimetada mitte ainult seni parimaks Koidula elulooraamatuks, vaid üheks meie tuumakaimaks kirjanikumonograafiaks üldse.

Lööv stiil

Esmalt püüab pilku autori elav, poleemiline stiil. Juba ühe sissejuhatava alajaotuse pealkiri on «Moonutatud ajalooline perspektiiv», ning igasuguste moonutustega võitleb autor läbi kogu oma teose. Ta on kinni naelutanud Mart Laari «mitmed jämedad eksimused ja lubamatud lihtsustused» (lk 24) või siis taunib uurijaid, kes on leppinud Carl Robert Jakobsoni «kärarikaste süüdistuste ja otsese laimuga» isa Jannseni aadressil (lk 176).

Või näiteks selline poleemiline lõik: «Luuletaja Toomas Liiv on 2004. aastal epateerivalt arvanud, et klassikaline eesti naine ei armasta eesti meest – ja toonud näiteks Koidula, «kes valis lätlase!» Lugu oli vastupidi: ükski eesti mees ei julgenud Kirjaneitsile kosimismõttega läheneda.» (lk 420–421).

Ka kõige kuivemaid ajaloofakte suudab autor serveerida mahlaka rahvaliku sõnavara abil (Katariina II «õnnestus ära lollitada», Paul I «keerati ümber sõrme» – lk 30). Üks vahepeatükk on saanud pealkirja «Koidula needus».

Leheküljel 158 on avaldatud Lydia Koidula foto aastast 1867.

FOTO: Margus Ansu

Väga maitsekalt on valitud raamatus rohkesti esitatud Koidula enese luule- ja kirjakatked, ka kõige halvemaid aegu on jäädvustatud mitte lihtsalt hädaldava nurisemise, vaid sisendusjõuliste kujunditega («nüri, monotoonse eluviisi must läbipaistmatu udu» – kirjast aastal 1882, lk 496).

Kõigi nähes varjul

Kuigi hulk uurijaid on palju aastakümneid Emajõe ehk Kroonlinna Ööbiku ehk Kirjaneitsi jälgi ajanud, õnnestus just Malle Saluperel tuvastada Koidula täiseesti päritolu (artikkel «Uusi andmeid Koidula esivanemate kohta», Keel ja Kirjandus 1993/12).

Mitmeid suuremaid ja vähemaid avastusi on jagunud hiljemgi. Nii kirjeldab autor, kuis leidis aastal 2015 Peterburi teatriraamatukogust Koidula tuntud näidendi senitundmatu käsikirja: ««Kosjaviinade» kadunuks peetud originaalkäsikiri on seal 135 aastat kõigi nähes varjul olnud!» (lk 374).

Paindlikult ja nüansitundlikult on avatud Koidula suhted kaasteelistega (Kreutzwald, Jakobson, Almberg, Hurt) ning tasakaalukalt on lahti keritud ka Koidula abielu keerdsõlmed.

Ühes hiljutises valimiskommentaaris (EPL, 7. okt) soovitab Andrus Kivirähk poliitiliste kemplemiste ja propaganda­­artiklite asemel keskenduda hoopis mineviku suurkujude tundmaõppimisele. Ta lisab: «Eriti Koidula raamat on tähelepanuväärne selle poolest, et näitab, kui vähe me tegelikult teame neist, kellest ise arvame kõike teadvat.»

Selle soovitusega saab ainult nõustuda.

Koidula sünnikodu Vändras tähistab mälestuskivi.

FOTO: Raimu Hanson

Tagasi üles