Kajar Lember: otsustamisest ja vastutamisest

Foto: Margus Ansu

Poolteist aastat tagasi korruptsioonikahtlustuse saanud, kuid siiani süüdistuseta uurimise all olev endine Tartu abilinnapea Kajar Lember avaldab kahe järgmise abilinnapea kinnipidamise taustal lootust, et seda laadi kaasused ei hakka pärssima ettevõtlike inimeste otsustusjulgust avalikus sektoris. Ühtlasi kinnitab ta taas, et pole enda hinnangul midagi seadusvastast toime pannud.

Tartu eelmise koalitsioonileppe sõlmimisest on nüüdseks möödunud juba neli aastat ja valijad on andnud oma hinnangu ka sellele valitsemisperioodile. Suures pildis kiideti tehtu heaks. See on andnud võimaluse samadel jõududel jätkata Tartu arendamist ka järgmistel aastatel ning lausa sellisel moel, et valimiste võitjal Reformierakonnal on vabad käed otsustamaks, kas teha seda ühe või mitme partneriga. 

Eelmist nelja aastat jäävad kindlasti meenutama hea koostöö ja kiired otsused, mis aitasid leida lahenduse paljudele probleemidele.

Eelöeldut ilmestab kõige paremini kindlasti see, et äsjased valimised olid Tartus viimase paarikümne aasta jooksul esimesed, kus peateemaks ei olnud lasteaiakohtade nappus. Pikalt vindunud mure leidis lahenduse, ehkki peame möönma, et lasteaiatasude asjus tuleb lahendusi edasi otsida. Aga fakt jääb faktiks: väga suur samm astuti edasi.

Haridusasutuste remondimured ei kao, kuid lisaks valminud uutele lasteaedadele on praegu täisremondis esimene koolimaja ning on paika pandud pikk strateegiline plaan, kuidas kõik Tartu koolid korda saada. Uskuge, selle dokumendi kohta kokkulepet sõlmida ei olnud lihtne, kuid see on nüüd olemas ja rakendamine käib. Suur samm astuti edasi ka spordirajatiste ehitamises ja renoveerimises, ning ma olen veendunud, et seda on nüüdseks märganud isegi spordikauged inimesed.

Tartlased on kaasava eelarve hääletustega harjunud, kuid väärib meenutamist, et esimesed sel moel rahastatud objektid valmisid just nimelt lõppeval valitsemisperioodil. Võime julgelt öelda, et kaasav eelarve on vinge ettevõtmine ja see toimib.

Ma ei hakka siin rääkima hulgast kilomeetritest uutest või remonditud kergliiklusteedest ja tänavatest, ringteest ning lõpuks ometi valmis saanud Eesti Rahva Muuseumi (ERM) hoonest, mille ümbruse korrastamisse linn kõvasti panustas. Vahetult enne valimisi õnnestus lõigata linti ka Tartule väga oluliste sümbolite renoveerimise puhul: avati remonditud Kaarsild ja uuenäoline Tartu turuhoone. 

Ettevõtluse arengut jääb lisaks statistiliselt headele kasvunäitajatele ja uutele ettevõtetele ilmestama kindlasti toimiva Sparki demokeskuse rajamine kesklinna. Sama kehtib eelmise aasta lõpus ERMis korraldatud sTARTUp Day kohta, mida külastas ligikaudu 3000 inimest. Loodame, et viimasest saab heade toetajate abil traditsiooniline üritus.

Ka kinnisvaraarendusele on uus hoog sisse tulnud. Menetlused on muutnud kiiremaks ja läbipaistvamaks, Tartu on uuendanud visiitkaardiks oleva kodulehe ning ka teenuseid turistidele on hulgaliselt juurde tulnud. Lõpuks pole vähetähtis isegi see, et häda on võimalik kesklinna lähistel varasemast viisakamalt ära õiendada.

Seega näib linna arengut vaadates, et kõik oleks nagu hästi. Ometi käib linnavalitsuses ringi üks tont – korruptsioonitont –, mille olemusest ei saa aru ei kahtluse alla langenud ise ega ka nende lähedased. Kindlasti on see mõistetamatu ka valijatele ja tekitab nördimust kõikides, kes kohaliku elu vastu huvi tunnevad. 

Rõõmu tunnevad nendest kahtlustustest muidugi poliitilised oponendid: rõõmuga osatatakse takka ja parastatakse väidetega, et seal, kus suitsu tõuseb, peab tingimata ka tuld olema.  

Olles üks kahtlustusosaliseks saanutest, olen seni hoidnud madalat profiili. Ma ei ole tahtnud enda kaasuse uurimise ajal ei linna ega ka enda teemadel sõna võtta, olen lootnud, et käivitatud protsess laabub kiiresti ja normaalselt ning pakub mulle võimalust oma selgitusi jagada.

Paraku ei saa ma eelmisel nädalal – vahetult pärast valimisi – kahe samalaadse uue kahtlustuse avalikuks tulekut enam mitte vaiki olla. Eesti uurimis- ja kohtusüsteemi kontekstis teen endale järgnevaga tõenäoliselt kahju ja advokaadid soovitaks mul kindlasti lihtsalt vait olla, aga mõnikord lihtsalt ei saa ja ei oska.

Praeguseks on möödunud 17 kuud sellest, kui mulle esitati kahtlustus soodustuskelmuses osalemises ning altkäemaksu võtmises. Sellised väited tabasid mind kui välk selgest taevast ning on sellest hetkest alates minu elu ja plaane väga oluliselt mõjutanud.

Nagu teada, taandasin end kohe kõikidest avalikest ametitest, et minule esitatud kahtlustus ei saaks kuidagi heita varju kolmandatele isikutele. Aga see samm ei näita, et oleksin nõustunud mulle esitatud kahtlustuste sisuga. Taandusin puhtalt eetilistel põhjustel, sest juba eos sai mulle selgeks, et selle kaasuse lahendamiseks kulub aastaid.

Näib, et jõustruktuurid peavad juba normaalseks inimeste 48 tunniks kinnipidamist ja pressikonverentside korraldamist veel enne, kui kahtlustatavatel endil on võimalus enda kaitseks midagi kosta.

Kuigi meedias kõlasid toona mind puudutanud uudistes enim märksõnad «altkäemaks» ja «korruptsioon», on tegelikkuses minu kahtlustusest suur osa seotud ettevõtluse ja Euroopa Liidu  toetustega. Kuna sel teemal seisavad vaidlused veel ees, jätan detailsed selgitused tulevikku. 

Ääremärkusena mainin vaid seda, et olles ka ise põhjalikult analüüsinud kõik enda eestveetud projektid uuesti läbi, ei ole ma suutnud tuvastada ühtki taotlust, mille puhul oleksime jätnud täitmata määrustes kirjas olnud nõuded või tegemata mõne lubatud investeeringu. Ma tõepoolest ei arva, et Vudila mängumaa rajamine mitme projekti toel saanuks olla kuritegu. Aga veel kord: õige aeg üksikasjalikeks selgitusteks seisab alles ees.

Mulle on korduvalt pärast saatuslikku päeva (24. mai 2016 – toim) öeldud, et ettevõtlus ja avalik sektor ei sobi nähtavasti kokku. Ometi ei pea ma õigeks, et avalikus sektoris ei ole ettevõtluskogemusega inimesi, ja vastupidi.

Tunnen kurbust, et nii minu kui ka äsja teatavaks saanud Tartu niinimetatud korruptsioonikaasuste tõttu ei julge mitmed avalikus sektoris tegutsevad inimesed ettevõtjast sõpradega enam isegi mitte kõneleda, rääkimata siis ise ettevõtluses eneseteostuse leidmisest. Arvan, et kokkuvõttes kaotavad sellest kõik, sest Eesti on takerdumas pisikese kapseldunud ametnikeriigi staatusesse. See on kurb.

Olen avalikus sektoris olnud tegev ligikaudu 15 aastat. Mulle ei ole üheski ametis varem tehtud mitte ühtegi tööalast etteheidet. Arvan, et see on olnud saavutatav just nimelt tänu sellele, et olen ettevõtlusest saadud kogemuste toel julgenud otsustada ja ettevõetud asjad sihikindlalt ellu viinud. 

Ka Tartu abilinnapeana tegutsesin üksnes Tartu ja tartlaste head käekäiku silmas pidades. Kõigi linnaga seotud küsimuste lahendamisel püüdsin olla nii avatud kui vähegi võimalik ning pidasin ausust ja korruptsioonivaba tegevust seejuures enesestmõistetavaks. Küllap just selle tõttu ongi mul mulle esitatud kahtlustuse sisu endiselt raske mõista.

Miks ma seda kõike praegu räägin? Selle pärast, et mul on väga valus näha, kuidas minu kunagistest kolleegidest on tehtud tondid veel enne, kui nad on saanud enda eest seista.

Näib, et jõustruktuurid peavad juba normaalseks inimeste 48 tunniks kinnipidamist ja pressikonverentside korraldamist veel enne, kui kahtlustatavatel endil on võimalus enda kaitseks midagi kosta. Nii teebki avalikkus esimese info põhjal oma järeldused ja kahtlustatavate hääled jäävad lõpuni vaevumärgatavaks, sest siis, kui nemad rääkima pääsevad, on kõigeks juba liiga hilja. Tuletagem meelde, et enda edukaks kaitsmiseks kohtus on vaja reaalses elus vähemalt kuni süüdistuse saamiseni vaikida.

Loomulikult ei tohi korruptsioonil olla kohta avalikus sektoris. Kuid ka selle kuriteoliigiga tegelemisel peaks austama süütuse presumptsiooni põhimõtet. Olen nõus, et kahtlustuse saanud isikud võtavad sellistesse olukordadesse sattudes poliitilise vastutuse ja astuvad selguse saabumiseni ametist tagasi. Kuid kuriteos saab süüdi mõista siiski vaid kohus, mitte kellegi isiklik nägemus või kellegi vihje alusel tegutsev uurimisasutus. 

Avalikkuse jaoks oled sa niikuinii kurjategija juba alates sellest hetkest, mil kahtlustus avalikkuse ette jõuab. Midagi pole parata, inimesed lähtuvad üldjuhul arusaamast, et kui juba kahtlustatakse, ju siis midagi ikka on.

Tean, et uurimisobjektiks sattunul endal on sellisel hetkel isegi võrdlemisi lihtne toime tulla, sest ta ise ju teab täpselt, mida ta on või ei ole teinud. Aga unustada ei saa, et kahtlustataval võivad kodus olla lapsed ja abikaasa ning vanemad, kes peavad selle teadmisega edasi elama.

Kordan veel: enne, kui pole süüdistust, ei saa end ka kaitsta – teisisõnu, oled juriidiliselt süüta, kuid ühiskondlikult pead arvestama sellega, et kõik suhtuvad sinusse kui potentsiaalselt ohtlikku elementi. Selle aja võib lugeda elus mahakriipsutatuks. 

Ja kui sa peaksidki kunagi kohtust võitjana väljuma, ei vastuta vahepealse raske aja eest mitte keegi. Pealegi venivad protsessid enamasti nii pikaks, et sinu stressis lähikondsete lapse- või vanaduspõlv võivad enne läbi saada, kui selgus majas. Kurb!

Loodan, et Tartus – heade mõtete linnas – suudetakse paisunud ebameeldivustest siiski üle olla, uus koalitsioon ja uued inimesed edukalt tööle saada. Usun, et ka need, nüüdseks endised linnavalitsuse liikmed, kes on end leidnud negatiivsete kaasuste keskmest, saavad oma uute väljakutsetega hakkama.

Õnneks on vähemalt mind ümbritsenud inimesed, kes teavad, mida mina olen teinud, ja saavad aru, et eelmise linnavalitsuse otsused on tehtud heas usus ja ikka parema Tartu nimel. Isegi siis, kui mõni kõrvaltvaataja on leidnud põhjuse arvata midagi muud. 

Usun, et kõnealused kolm kaasust õpetavad järgmisi linnavalitsuse liikmeid Tartus ja ka teistes omavalitsustes.

Teisalt loodan, et see õppetund ei tähenda seda, et avalikus sektoris töötavad tublid inimesed ei julge tulevikus enam ettevõtjate, koostööpartnerite ja sõpradega suhelda. Et see ei tähenda seda, et vastutaval kohal olevad isikud ei julge vastu võtta ühtegi otsust ning püüavad mis tahes probleemide ilmnemisel neid igaks juhuks kõigepealt vaiba alla lükata, sest nii on mugavam ja turvalisem. See oleks küll halb perspektiiv nii Tartule kui tervele Eestile.

Olen endiselt optimist ja loodan, et terve mõistus lõpuks siiski võidab.