Priitahtlikud ja sotsiaal-Uber

Kadri Kiuru ja Marika Saar Foto: Kristjan Teedema

Meil on vaja tekitada inimestes huvi selle vastu, kuidas igaüks saaks pisikese panuse anda kogukonna nõrgemate aitamiseks ning selle üle üheskoos uhkust tunda. Edulugudega saame aga innustada teisi kogukondi.

Innovatsioon tähendab uut moodi lähenemist, teisiti mõtlemist ja tegutsemist. Sotsiaalvaldkonna innovatsioon seisneb kogukonnateenustes ja vabatahtlike võrgustiku arendamises. Üks uuenduste eestvedajaid või toetajaid kogukonnas peaks olema omavalitsus.

Haldusreform loob suurepärased võimalused panustada sotsiaalvaldkonna arendamisse ja süsteemsesse lähenemisse. 

Riik on pannud omavalitsusele kohustuse osutada väga mitmesuguseid sotsiaalteenuseid, kuid nende sisu, kvaliteet ja korraldus on omavalitsustes väga erinev. Seda enam, et lisaks kohustuslikele teenustele võib omavalitsus teha alati rohkem, ikka selleks, et meie vallas või linnas oleks inimestel hea elada. 

President Kaljulaid rääkis viimasel arvamusfestivalil sellest, et Eestis on juba palju näiteid, kuidas kogukonnad, avalik võim ja äriettevõtted koos loovalt, paindlikult ja heade tulemustega lahendavad meie ühist elu mõjutavaid probleeme. Ta nimetab sellist õmblusteta ühiskonda tõhusaks ja jõukohaseks 21. sajandi riigikorralduse mudeliks – nagu kvaliteetne rõivas, mille õmblused ei hargne ega hõõru. Kuidas õmblusteta ühiskonna tekkele sotsiaalvaldkonnas kaasa aidata? 

Turvalise elukeskkonna loomisel on väga oluline osa priitahtlikel pritsimeestel, abipolitseinikel ja naabrivalvel. Nagu on priitahtlikel pritsimeestel, võiks tekkida komandod, mis aitavad kohaliku kogukonna sotsiaalprobleeme leevendada või ka lahendada.

Meil on aktiivseid inimesi, kes panustavad kolmanda sektori kaudu taaskasutusse, toiduabisse, kuid tegelikult ei ole vabatahtlikkus sotsiaalvaldkonnas veel kuigi laialt levinud.

Just mõtteviis «mida mina teha saan, et meie vallas oleks hea elada» aitab vabatahtlike võrgustiku loomisele kaasa. Erinevate heade kogemuste tutvustamine ja inimeste algatuse toetamine oleks esimesed sammud õmblusteta ühiskonna loomisel ning siin võiks olla roll ka kohalikul omavalitsusel, kes saab inimesi nõustada, suunata ja julgustada. 

Viljandi linnas tegutseb mittetulundusühing Teeme, mis pakub ühe teenusena eakatele vabatahtliku seltsidaami teenust. Vabatahtlik seltsidaam on inimene, kes sisustab sinu vaba aega meeldiva tegevusega. 

Eakate peamine probleem on üksindus. Seetõttu sisaldab seltsidaami teenus ajalehe, ajakirja, raamatu ettelugemist, jutuajamist või mängulist ajaviidet, saatjat jalutuskäikudel või kultuuriüritustel, abi ametiasutustes käimisel.

Meie arvates võiks sellise seltsidaamide või ka -härrade võrgustiku ülesehitamist alustada eakate päevakeskustest.

On riike, kus toimib ideaalselt tugi eakalt eakale, mis on üles ehitatud telefoni teel suhtlemisele. Üks tore ja aktiivne proua või härra saab kohustuse uurida, kuidas läheb eakal, kes vajab rohkem tuge ja tähelepanu.

Paljudes linnades ja valdades on ju päevakeskused, mis on peamiselt mõnusad ajaviitmiskohad, üheskoos käiakse ringreisidel ja kultuurisündmustel, kohtutakse põnevate inimestega ning tegeletakse muude toredate vaba aja veetmise viisidega. Võibolla on aktiivsetel eakatel soov ja tahe teha midagi rohkemat oma kogukonna heaks?

Igal juhul tasuks sel teemal diskussiooni alustada, võimalik, et sellest sünnib midagi uut ja kasulikku kogukonna heaks. 

On riike, kus toimib ideaalselt tugi eakalt eakale, mis on üles ehitatud telefoni teel suhtlemisele. Üks tore ja aktiivne proua või härra saab kohustuse uurida, kuidas läheb eakal, kes vajab rohkem tuge ja tähelepanu. Näiteks uurib telefoni teel, kas ta on täna juba söönud, ravimeid võtnud, kas kõik eluks vajalik on olemas, ning kui tekib olukord, et näiteks ravimid on otsa saanud, siis on tal juhised, mida teha. 

Üks kohaliku omavalitsuse osutatavaid teenuseid on sotsiaaltransport. Reaalsus on selline, et paljudes valdades ja linnades täidavad autojuhi rolli kõrgharitud sotsiaaltöötajad. Kindlasti ei ole see mõistlik ressursikasutus ning siin peaks iga omavalitsus leidma parema lahenduse.

Paljudes omavalitsustes on juba praegu tööl autojuht, kes transporditeenust osutab ning see on ennast õigustanud. Kuid kui mõelda haldusreformijärgsetele omavalitsustele, kus territoorium on palju suurem võrreldes seniste omavalitsustega, ei piisa enam ühest autojuhist ning logistiliselt ei ole mõistlik, et autojuht asub keskuses.

Kui teenuse vajaja peab minema näiteks Aakre külast Rõngu alevikku arsti juurde, siis ei tundu kuigi tõhus, et selleks sõidab autojuht välja Elvast. 

Kirjeldatud probleemi lahendamisel tasub võtta aluseks sõidujagamisteenuse põhimõte ehk sotsiaal-Uber. Selleks peaks omavalitsus looma võrgustiku inimestest, kes on valmis mingis piirkonnas abivajajaid sõidutama. Näiteks kui meil on andmebaasis viis Rõngu kandi inimest, kes on valmis sõidutama vajajat Aakrest Rõngu arsti juurde, leiab keskuse sotsiaallogistik nende seast sobiva, kellele omavalitsus tasub sõidu eest.

Seda süsteemi üles ehitada ei ole esialgu kindlasti lihtne. Need, kes seda teenust osutavad, peavad olema usaldusväärsed ja läbima koolituse, aga see tasub proovimist. 

Euroopas on 65 rändrahnu, neist 60 paikneb Eestis. Rändrahn on osa Eesti brändist, mille eesmärk on tutvustada Eestit nii, et see tekitaks huvi, ärataks usaldust ning paneks Eesti riigi üle uhkust tundma.

Just seda peaks tegema ka sotsiaalvaldkonna tutvustamiseks. Me peame rohkem esile tooma positiivseid lugusid, rohkem rääkima sellest, millist abi on võimalik meil juba nüüd pakkuda ning üheskoos nuputada selle üle, kuidas abivajajaid veelgi mitmekülgsemalt aidata.

Enamik sotsiaaltöötajaid teeb oma tööd südamega, kuid kahjuks jõuavad avalikkuse ette pigem lood, mis loovad kuvandi, et sotsiaaltöö ei ole tasemel. 

Sotsiaalvaldkonna rändrahnuks võiks olla koostöö, mis vajab koordineerimist ja eestvedamist. Suurepärane, kui kogukonnas on inimesi, kes selle enda peale võtavad, kuid seal, kus neid ei ole, peaks seda tegema kohalik omavalitsus. 

Me peame looma üksteist toetavaid võrgustikke mitte ainult eakatele, vaid ka noortele emadele, üksikemadele, puudega inimestele ja teistele abivajajatele.

Me peame märkama, mida on kellelgi üle ja mida puudu, et viia kokku aitajad ja abivajajad. Võimalik, et ühel päeval saab abisaajast ka abiandja. 

Meil on vaja tekitada inimestes huvi selle vastu, kuidas igaüks saaks pisikese panuse anda kogukonna nõrgemate aitamiseks ning selle üle üheskoos uhkust tunda. Loodame, et sotsiaalvaldkonnas seisab ees suur arenguhüpe õmblusteta ühiskonna poole.