Tiit Sild: kus on Tartu potentsiaal?

Tiit Sild

FOTO: Pm

Olen elanud Tartus juba üle seitsme aasta. Nii mõnigi kord on selle aja jooksul olnud inimestega mitmel tasandil juttu Emajõe kallaste avamisest linlastele. Muudatused ei kipu siin väga kiiresti tulema, sest Tartu on ikkagi vaid 100 000 elanikuga väikelinn.
 

Pikendades olemasolevaid tänavaid jõeni, saame linnaruumi, mis on suunatud ja avatud vaadetele ning lõuna- ja läänepäikesele.

FOTO: Pm


Linna keskel voolab jõgi, mis on suure osa aastast mahajäetud. Midagi siin siiski toimub, tudengite suvepäevade ajal suplevad ja peavad paadirallit mõned üliõpilased. Sõidab ringi lodi ja vahel veel pisut paate, pealevoolu näeme mõnd sõudjat ja randades ujujaid, aga kesklinna kaldaääred on võssa kasvanud ja kui juhtub tulema päiksevaesem või vihmasem suvi, ei näe siin inimest kuigi tihti.

Tunnetatud pausid

Viimasel ajal oleme hakanud leidma linna arengualadelt kaitsealuseid taimi, mis on olnud takistuseks nii teede läbimurrete kui ka hoonestusalade määramisel. Kaitsealused taimed ja liigiline mitmekesisus on kindlasti väärtuslikud ja meie ökosüsteemile olulised, aga et kaitsealused taimed tunduvad eelistavat kasvukohana tavaliselt jäätmaad, mis üldplaneeringu järgi on ette nähtud hoonestada, mõjutab see paratamatult linna arengut ja nimelt valglin-nastumise soodustamise suunas.

Valglinnastumine ei ole eriti ökoloogiline keskkonna kujundamise mõttes, sest taristuid ja teid tuleb ehitada palju, maksumaksjaid ühendatakse nendega aga vähe.

Tänapäevases tühja välja peale ehitatud arenduspiirkonnas on privaatsust sama palju kui ühes hästi läbi komponeeritud linnamajas, ilma aga kütab see ühe või kahe seina asemel läbi nelja seina ja katuse. Meie ühises linnaruumis on valglinnastumise kõige ilmekamaks väljenduseks CO2 sisalduse kasv ja tipptunnil tigedalt ummikus istuvad inimesed.

Avalik ruum on ühele linnale sama oluline kui pausid heliteosele. Vähesed helišedöövrid on täiuslikud ilma tunnetatud pausideta. Kui aga muusikat pole, jääme üksi oma südamelööke kuulates mediteerima. Võib-olla on see võrdlus meelevaldne, kuid linna ja majade tihe asetus paneb linnaruumi elama ja kasutajatest kihama. Tartu kesklinn väärib seda.

Võti meeldivasse linnaruumi peitub linna ja avaliku ruumi tasakaalus. Eelmise aasta sügisest koos Martin McLeaniga loodud hoonestuskavaga püüdsime seda põhimõtet silmas pidada.

Hoonestuskava ideed

Hoonestuskavaga tegime ettepaneku läheneda kesklinna piirkonna probleemidele kompleksselt. Kunagi hoonestatud pargiala hoonestamisele me alternatiivi ei leidnud. Natuke arusaamatu lausega «Avalikku ruumi hoonemassidest välja lõigates» pidasime silmas vaatesihte hoonetele ja vanalinnale, liikumiskoridore planeerides vajadust suunata inimeste sammud Emajõe äärde. Holmi hoonestuskava ei tee kompromisse tiheda kesklinna ja linnalise aktiivsuse arvelt, samas keskendub oluline osa sellest haljastuse ja avaliku ruumi kujundamisele.

Hoonestuskavas nähakse Emajõe äärde treppe, vaateplatvorme ja kaid, millega rõhutatakse vaateid Emajõe-äärsetele väärtustele. Emajõe paremkallas on antud ujuvmajadele, restoranidele, klubidele ja aktiivsetele linnaelanikele, kes on huvitatud jõe potentsiaali ärakasutamisest. Kindlasti võiks kaaluda ujuva ujula toomist Emajõele,  nagu on Spree jõel Berliinis ja Seine’il Pariisis.

Hoonestuskavas ette nähtud hooned on mahult küll massiivsed, aga arvestades sellega, et ilmselt suudaksime ühe kvartali välja arendada ühe ehitusbuumiga, ei näe ma selles probleemi – hoonestuskava hoonefronte peaks vaatama pigem klassikalisest ja praegu vähemalt Euroopas populaarsust koguvast peri-metraalsete kvartalite, tänavate ja väljakute süsteemist, mille puhul on tulemuseks funktsionaalselt toimiv mitmekesine arhitektuur.

Holmi hoonestuskava kontseptsioonist tulenevalt tekkis mitu jõe poole laienevat linnaväljakut ja parki, hoonete perimeetrile nägime ette kõrghaljastuse. Laienevad linnaväljakud koos lehtpuudest haljastusega võimaldavad sügisesel, talvisel ja kevadisel päikesel hooneteni jõuda, ruume läbi akende soojendades, suvisel kuumal ajal majaseinu varjates ja jalakäijatele jahedat peavarju pakkudes.

Tartu rahvaarv küll ei kasva, aga ka ei kahane palju. 2000. aasta rahvaloenduse andmete järgi on Eestis praegu inimese kohta keskmiselt 24 ruutmeetrit eluruumi. Kuulume maailmas ikkagi kõrgelt arenenud riikide hulka ja eeldatavasti see arv suureneb.

Eeldades tagasihoidlikult, et saja aasta jooksul suureneb see 40 ruutmeetrini inimese kohta, 2,4 miljonilt ruutmeetrilt elamispinnalt 4 miljoni elamispinna ruutmeetrini, vajame saja aasta jooksul juurde 1,6 miljonit ruutmeetrit elamispinda.

Hoonestades Ülejõe kvartalid hoonestuskavas esitatud mahus ja eeldades, et 60 protsenti hooneist sisaldab kortereid, saame kokku 54 000 ruutmeetrit ehk 0,054 miljonit ruutmeetrit elamispinda ning elanikest kihava kesk- ja vanalinna.

Ülikool jõe äärde

Tartu suur potentsiaal on üliõpilastes ja asjaolus, et Tartu on teaduslinn. Tartu Ülikooli üliõpilaste hulk kahaneb lähiaastatel drastiliselt. Ühes sellega väheneb õpperuumide vajadus.

Võib-olla võiks muu Euroopa eeskujul hakata mõtestama haridust kui üht meie võimalikku ekspordiartiklit ja mitmekordistada Tartu Ülikooli vastuvõetavate üliõpilaste, sealhulgas eriti välisüliõpilaste hulka (mingil määral on see juba alanud).

Muidugi ei tohiks see tähendada õppekvaliteedi langust, vaid ikka tõusu. Suurem hulk üliõpilasi, sealhulgas väljastpoolt Eestit ja enamik neist tasulisi, muudaks lihtsamaks ka mainekate välislektorite kutsumise. See oleks justkui vasturünnak ajude väljavoolule Eestist.

Ehk ei tuleks piirata ajude väljavoolu, vaid hoopis soodustada nende sissevoolu? Miks ei võiks Tartu olla tubliks algatajaks ja nii nagu USA immigratsioonipoliitikagi häid tegijaid siia tuua? Võib-olla võiksime avada Emajõe kallastel uue ülikooli või laiendada praeguseid?

Loodetavasti ei panda mulle pahaks liigset fantaasialendu, aga on tõsiasi, et iga kümne aasta tagant räägime taas ühest olulise avaliku funktsiooniga hoonest või hoonekompleksist, olgu selleks siis ERM, Kumu, linnahall või mõni oluline õppehoone. Paljud neist tulevikus avaliku funktsiooniga hoonetest võiksid leida koha kesklinnas Emajõe pervel.

Lõpetuseks mõned arvud, mis iseloomustavad avaliku ruumi olukorda neil aladel: hoonestuskavas välja pakutud Treffneri plats 0,56 hektaril, Roosi park 0,35 hektaril ja Emajõe-äärne roheala ligi 17 hektaril.
Võrdluseks: Tartu Raekoja plats on 0,63 hektaril, Vabaduse väljak Tallinnas 0,7 hektaril.

Hoonestuskava tähtsaimaks eesmärgiks on tõsta Emajõe kaldapealsete aktiviseerimine taas tõsiselt päevakorrale. Plaanis on teha noortele arhitektidele, maastikuarhitektidele ja väikekaupmeestele, aga ka aktiivsetele linnakodanikele ideevõistlus, et elavdada Emajõge väikeste muudatustega.

Hoonestuskava variandi saab alla laadida siit: http://dl.dropbox.com/u/3476379/Hoonestuskava%20esitlus.pdf. Hoonestuskava animatsiooni näeb siin: http://www.youtube.com/watch?v=dsDqgChZXfA&feature=youtu.be&hd=1.

Samal teemal: «Tartu linn kavandab Ülejõe pargialade taashoonestust», TPM 27.04
 

Tagasi üles